Ning nädala tsitaat on…

“Sammas on täiesti uus toode, võib-olla peab seda natuke tundma õppima,” pakkus kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Meeli Hunt.

Miks ta seda ütles? A või ma viitsin kirjutada. Lugege ise.

Mastaba.

Netikommentaarid ahju

Pikk jutt kehv jutt.  Lühidalt tahan teada kas kommentaariumid veebis on oma aja ära elanud või on neid veel vaja. (Siinkohal ma pean silmas kommentaariume mis veebiväljaannetes vohavad, teate küll: Ansip vs Savisaar jne)

Eesti sajamiljoniliseks suurrahvaks?

Postimehes ilmus artikkel pealkirjaga “Arstide liit toetab lastetusmaksu ideed“.

Tsiteerin: «Kui riik on juba nii lootusetus olukorras, et kokku hoida ei häbeneta isegi laste toidu pealt, siis tuleks pigem pöörduda nende inimeste poole, kes ei pea oma sissetulekust suurt osa laste peale kulutama. Ka nemad võiksid olla lapsevanematega solidaarsed ja aidata raskel ajal riiki ja kõiki siin elavaid lapsi, loovutades osa oma töötasust lastetusmaksuna.»

Sellepärast mulle sotsiaaldemokraatia ei istugi, et ideaalis on kõik ühtemoodi vaesed… Mis on alternatiiv lastetusmaksule? Jääda rasedaks ning loota vanemapalgale, mis tõenäoliselt ka õige pea väga koomale kistakse või hoopis ära kaotatakse? Õppelaenu kustutamise kohta ma ei tea, pole teemat uurinud, aga ka selle koha pealt jääb riigi rahakott varsti väga kõhnakeseks.

Ja üleüldse käib mulle väga vastukarva mõte, et lapsi käsitletakse viimasel ajal meedias põhiliselt tulude ja kuludena. Eelkõige on nad siiski kellegi LAPSED, päris inimesed; määratlused “tulevane tööjõud” või “raha neelav must auk” on nimekirjas tükk maad allpool.

__

Rojukene

Kui palju on veebiväljaannetes reklaami?

Ehk reklaamikatkuajastu ja enesehävituslik ajakirjandus

Reklaam ümbritseb meid kõikjal ja kõiges. Seda on juba niivõrd palju, et oleme õppinud seda vältima. Ja miks ajakirjandus enda müüginumbreid igal võimalikul viisil alla kisub?

Mõni aeg püstitas mu kaasmõtleja küsimuse kas paberleht kaob? Mis pani mind mõtlema mis õigupoolest paberlehte siis ka ohustab. Praegusel ajal lehed muust ei kirjuta kui väidetavast majanduskriisist (majanduskriisist rääkimise kriisist nagu mina seda asja nimetan). Ühest küljest kehtib meil siin sõnavabadus, teisest küljest on mängus väljaannete ärihuvid. Tundub, et sõnavabadus on ülekaalumas ärihuvides (selle kohapeal peaks vist mind paduoptimismis süüdistama. Ja isegi kui see mida räägitakse ei ole täielik tõde on see siiski vaba sõna) aga näib, et siiski nii see on. Majanduse raskest seisust ja rahavähedusest peaks ju ometigi inimestel küllalt olema nind iga paberitükk ju maksab. Poes lehte kätte võttes ja nähes ikka ja jälle neid samu pealkirju ei tundu ta õigustavat oma hinda. Rääkimata sellest reklaami hulgast mis selles paberipahmakas on. Ma maksan selle eest, et saaks vaadata asja mile näitamise eest on makstud. Ja mitte vähe. Ei tänan.

Veebis on asjad veelgi hullemad. Veeb on täidetud reklaamiga. Näkkukagavad reklaamid kaasa nillivad reklaamid, häälitsevad reklaamid. Ilma Ad Block Plussita veebiväljaannetesse ekslema ei maksagi minna. Tegin väheke uurimust, et kui palju siiski veebiväljaanded sisaldavad reklaami ja kui palju sisu. Võrdlesin esilehtede kogupikkuses sisu ja reklaami. Kõrvaldasin lehe servadesse jääva tühja osa ning lugesin reklaami alla jäävad pikselid üle (ei siiski mitte “käsitsi”) Kuna ajaga on viimasel ajal veel vägagi kitsas piirdusin nelja küllaltki loetava väljaandega Ja ei arvestanud näkku kargavate reklaamidega mis ise ennast ära kaotasid. Päevalehe ebasõbralik skoor on tingitud mingist jubedast kaasajõlkuvast flashist mis kattis väga suure osa ka sisust kinni, kuna esimese kahe sekundi jooksul silma ei torganud selle sulgemise nuppu jätsin ta sedamoodi ja arvestasin kahjudesse. SL Õhtulehe üllatavalt head skoori põhjendan esilehel oleva reklaami vähesusega. Edaspidi võib juhtuda, et võrdlen mõnel teisel meetodil.

Ja kui keegi selle graafiku pärast ennast väga solvatuna tuneb siis ta võib seda südamerahus teha. Mina igatahes kedagi solvata ei kavatsenud ja kedagi solvumast ma kah keelama ei hakka.

Ahjaa aga sisulist poolt võrreldes. Tundub, et kui asjast Päevaleht ei kirjuta ei ole mõtet seda ka mujalt lugema minna sest see ei vääri aega.  Nii arvan mina. Reklaami vastu on mul ABP ja mind ausaltõeldes ei morjenda see, et üha suurem hulk selle kasutajaid reklaami hinda alla kisub.

Veebiavarustes olen kohanud ka erinevaid lehekülgi mis tuvastavad reklaamiblokeerijaid ning takistavad selle kasutajatel infole ligipääsu – see on üpris kindel viis mismoodi silmamunasid oma lehelt eemal hoida. Ja see on veel rohkem oma huvide vastane käitumine kui pikk ja pidev hala.

Reklaamikatk on ilma vallutanud. Nüüd tuleb ilm tagasi vallutada, veel enne kui pilved päikeseloojangul sõna “tsotsa-tsoola” moodustavad.

The Venus Project

Juhtusin hiljaaegu nägema üllitist nimega “Zeitgeist”. Ja selle järge  “Zeitgeist: Addendum” Tegu on teostega mis oma paranoilisuses ületab isegi minu haiglast fantaasiat. Kõige meeldejäävamad osad neist filmidest olid kirjeldused sellest millisel viisil USA on loodud võlast ja võlg on loodud õhust, küll seal seletati, et raha on võlg ja võlg on raha ja võlale lisandub intress mille tasumiseks raha pole. Loomulikult ei mainitud ära seal püsiväärtuste loomist ja selle seost raha katteks olemisega. Teieses osas kirjeldati päris ilusasti ära kogu see kristlik usund ja selle algupära (tähtkujud ja päikesemärgid ja muu seesugune jura mis on algupäraks hulga usutavam kui juut kes neitsist sündis ja surnuid äratas ning lõpeks ise surnust tõusis) .  Ja lõpetuseks muidugi kutsuti üles praegust raha põhist režiimi kukutama ja looma uut ühiskonnakorda – ressursipõhine eluviis, ehk teisisõnu puhtasse kommunismi. Selle koha peal tuli mängu nähtus nimega Venus Project. Kuna filmid kui sellised olid tõesti hästi tehtud – sisult küll lonkavad aga meelelahutuslikud hakkasin lähemalt uurima  mis asi see Venus Project on.

Venus Project loob nägemusi ressursipõhisest majandusest. Eesmärgiks on, et igal inimesel oleks käes kõik ressursid mida ta vajab – katus peakoha, söök laual, tuba soe, haridus jne.  ja seda kõike ilma hinnasildita. Selles ühiskonnas ei oleks klasse ja kihte. Keegi ei alluks kellelegi.

Vabalt kasutuses olev ressurss. Mileks sulgeda akent kui elektriga saab sisse tungiva külma õhu kiirelt ära soojendada. Ja seda küttekehaga mille saab mittemillegi eest ja energiaga mis on vabalt käes. Ja kui need pagana küttekehad ka soojendavad maja liiga soojaks on ju olemas jahutamiseks omad seadmed.

Jacque Fresco kirjeldab ühiskonda kus puudub vajadus seaduse järele. Ühiskonda kus puudub kuritegevus (vägagi valdav enamus kuritegudest on ju motiveeritud rahast või võimust (nende vahele võiks nagunii võrdumise märgi joonistada). Ometigi ei mainita üht roimarite ajendit armastus, selle puudutmine, kaotamine, kadedus selle üle. Oletagem, et korraliku hariduse ja koduse kasvatusega saab kasvatada inimkonna kes on leppivam armastuse asjades). Ühiskonda kus kõik on vabad. Vabad tegutsema kogu inimkonna hüvanguks. Vabad kasutama maailma ressursse elus püsimiseks. Veider aga ta ei maini ära olukorda kus keegi isik otsustab mitte tegutseda ühiskona hüvanguks vaid vastupidi – säärane käitumine on ressursipõhises majandussüsteemis  ilmvõimatu ja välistatud.

“None are so hopelessly enslaved as those who falsely believe they are free” – Goethe (Seda fraasi nendes Zeitgeisti filmides korrati ikka päris mitmel korral. Irooniline, kas pole. Ühel pool orjastav raha võim ja teiselt pool ühiskondlik saiapudi milles saab ainult allavoolu ujuda.

Zeitgeist’i filmid ütlevad ainult üht – aeg on revolutiooniks. Revolutsiooniks vabanemaks rahast, võimust, kohtutest, vanglatest ja seadusetest.

Juba küllaltki varajases lapsepõlves olin ma veendunud, et tulevik toob ühiskonnakorraludse kus toit ja kehakate pole inimese põhiprobleem ja saab läbi rahata  (kõlab veidralt, et laps sellistele asjadele mõtleb. Ja veel veidram sellest on asjaolu, et laps sellistele asjadele mõtleb sotsiaalkommunistlikus ühiskonnas). Samuti ma mõistsin juba siis, et tegelikult sellist olukorda ei saa tekkida üleöö ja lihtsalt sunniviisiliselt.

Kommunistliku korra loomist läbi revolutsiooni oleme me juba päris mitmel korral näinud. Ja oleme ka näinud kui palju head sellest kõigest tuleb.

Nojah helesinised unistused on toredad. Aga kui nüüd võrrelda Venus Projecti “Equilibriumis” nähtud ühiskonnaga siis kumb on reaalsem oma olemuselt näib reaalsem? Minnes sammuke veel edasi jõuame “Matrixi” maailma – masinad loovad inimestele keskonna ideaalse ja ilusa keskkonna saades vastu vaid tööd, veelkord tööd ja veel rohkem tööd, orjarassiks on need masinad loodud. Ja varem või hiljem viskab keegi esimese pommi.

www.thevenusproject.com

Kas paberajaleht kaob?

Üks väheseid inimesi, kes meediast midagi jagab, võttis lõpuks taaskord pikemalt sõna. Huvitav lugemine. (Pee-ess! Lugege ka.)

Ma ei hakka seda artiklit ümber kirjutama, vaid keskendun mõnele punktile, mis ses ilusas kurbloos mind rohkem erutasid.

Austet herr kirjutab sellest, et online meedia ei ole usaldusväärne. Refereeritakse kõike ja kõiki ja see muudab refereeritavad paljuski toladeks. Eks ole. Tõsi see on. Samuti kirjutab auväärne onu, et paberajaleht saab tulevikus eksisteerida vaid siis, kui sellele peale makstakse.

Minu arvates ei kao paberajaleht aga kunagi ja mitte sellepärast, et peale makstakse.
Põhjus on just selles usaldusväärsuses.
Nett pakub palju ja sealt saab ühtteist kiiresti teada, kuid näiteks poliitikute, erakondade, erinevate arvamusliidrite niinimetet plõksimine ei kannata küll kriitikat.
Paraku ei saa online-väljaanded sellest ise aru. Veebiajakirjandus on manipuleeritav ja kurb on näha, et ajakirjanikud - st toimetajad – lähevad pidevalt liimile. Nuppe võetakse blogidest, nuppe tehakse pressiteadete põhjal. Koheselt lupsab see uudislinti ja enamasti ilma teise poole kommentaarita. Ja oi, kui hästi poliitikud seda teavad ja ära kasutavad.
Tõsi, vastaspoole kommentaar tuleb, kuid hiljem. Point on aga selles, et lugeja ei pruugi seda enam lugeda. Tõenäosus, et ta seda ei loe, on seda suurem, kui vastulauset veebiajalehe esiküljele ei panda. Või üldse veebi ei panda, kui auväärne toimetaja leiab, et tema seisukohaga ei nõustu ja jätab lookese avaldamata.

Miks ei võiks toimetajad ise kohe vastulauset küsida, et kirjutada kokku üks tasakaalustatud uudisnupp? Põhjus on selles, et enamasti ei ole neil aega. Uudislint vajab täitmist. Ning ammuöeldud tõde – me elame poolikus infoväljas – saab jällekord kinnitust.

Kõige rohkem on mul aga kahju neist ullikestest, kes vaid veebiajakirjanduse najal elavadki ja kommentaariumis oma arvamuse välja ütlevad. Või kommentaaridest põhjapanevaid järeldusi teevad.

Mistap ma ütlen. Enne kui online-meedia oma arengus ja trendides väga suurt arenguhüpet ei tee, elavad uudised paberil edasi.

Mastaba.

kevad on käes

Ja ärge tulge ütlema, et ei ole kevadekuulutaja.

Miks ei ehitata Saaremaa silda

Ilmas on vaid üks täppisteadus – tagantjärele tarkus. Mitte segi ajada targutamisega mis vaevalt virisemisest eristatav on.

Saaremaa sild on müstiline nähtus. Tegu on projektiga mille tasuvuses kahelda ei saa. Tegu on projektiga mille vajalikuses keegi ei saa kahelda. Ja tegu on projektiga mida ei teostata.

Keskkona mõjud olla kohutavad. Kord hülge ujumist hakkab silla sammas segama -  ja kord merelinnu lendamist.

Aga tegelikult parvlaevaloksudega üle väina sõita on ju palju mõnnam ja romantilisem. Või noh niimoodi räägitakse. Rääkige seda juttu saarlasele kes ei saa reede õhtul koju kuna praam lihtsalt ei sõida või emale isale kes tahavad lapse kooli lõpetamisele minna aga kohtuvad hiiglasliku järjekorraga kus pohmellis tüübid oma järjekordselt võistujoomiselt oma kodudesse üritavad minna.

Oht kaotada saare romantika. MILLINE KURADI ROMANTIKA? purjus Eesti siseturistid ongi see romantika mida niiväga tuleb hoida? Leedo praamiloksud on see romantika? Parved mille peal olla nii mõnus oma lõunat või hommikukohvi võtta. Need inimesed kes sellest räägivad ilmselgelt ei ole nende parvede peal sõõnud-joonud.. Hea ja korraliku toidu hinna eest saab midagi mis vaid tinglikult toiduks klassifitseerub. Ja seda kõike  doteeritakse riigi poolt – see pinnas kus need “kohvikud”restoranid” asuvad alustel mille sõidushoidmise eest maksab riik kenakese kopika. Hollaa ehitame Tallinn-Tartu maantee keskkohta hiiglasliku drive in urka kuhu sissesõitmise eest peab maksma ja kus müüakse romantiliselt kehva toitu ulmeliselt kõrgete hindade eest. Ning ära kah ei lasta enne poole tunni möödumist. Võibolla see on arusaadavam neile kes ei ole pidanud oma elus pikki perioode mitu korda nädalas sõitma saare ja mandri vahet.

Tekib küsimus. Kas tõepoolest oleks riigil kahjulk lasta mõnel eraettevõtjal oma silda püsti lükata? Isemajandav sild. Konkurentsivõimeliste hindadega. Ja konkurentsivõimelisteks hindadeks võib nimetada vabalt ka kaks korda suuremaid hindu kui on praegused praami pileti hinnad.

Regionaalpoliitiline kasumiahnus kirjeldaab järgnevat uitmõtet/arusaama. Kui Saaremaavalitsus doteeriks Saaremaakonna elanike sillapileteid oleksid saare elanikud huvitatud Saaremaale “sissekirjutusest” Samas maavalitsus saaks maksutulu juurde. Ettevõtted, seni kui kehtib riigis kord kus ettevõtted lihtsalt ei maksa tulumaksu ei maksa nendega väga arvestada.

Silla ehitamine oleks vaid kahjulik ühele ärimehele ja tema ärile. Ja sedagi lühikeses perspektiivis.

Saaremaale ehitati süvasadam mis pidi saare majanduse kui paisu tagant lahti päästma – aga nii lolli transiidiärimeest küll ei ole kes laseks laeva pealt kauba maha laadida vaid selle jaoks, et see ühe teise laeva peale sõidutada. Aga arvati, et siiski sadam on tähtsam kui sild.

Olen kohanud erinevaid hinnanguid silla tasuvusaja kohta.. kord 20 kord 10 aastat. Rahvas võtab korteri ostmiseks laenu 30 aasta peale.. auto 5 aasta pealke.. kodukino 3 aasta peale.. ja ikka silda ei saa. Ostan Saaremaal poest paki võid mis on kaks korda laevaga veetud maksan vedamise eest ühele ärimehele, riik maksab kah oma osa. Ostan tüki juustu mis on kaks korda sama laevaga veetud. maksan. maksan. maksan.. Heal juhul maksan ühe korra.. halvemal juhul kaks.

Sild ei olla hea äri. Silla hooldus söövat tulu. Vanaraud skandinaavia skääridest on hoopis omaette ooper, eriti veel eraomandis vanaraud.

Aga pealkirjas on vihjatud, et siin on vastus sellele küsimusele. No ma siis annan vastuse. Saaremaa silda ei ehitata kuna see on liiga kahjulik nende tüüpide jaoks kes seda ehitama ei hakka. Ja neid tüüpe kes seda ehitama ei hakka on palju rohkem kui neid kes seda ehitama hakkavad.

Online-meedia allakäik ehk kuidas “rahvustennised kaubaks lähevad”

Kõik, kes viimastel nädalatel Eesti online-meediat jälginud, on endalt vähemalt korra küsinud – mis toimub?
Ma siis räägin.

Toimub see, et kogu kupatus lendab varsti vastu taevast ja online hakkab reorganiseeruma. Sest väljaanded kiratsevad, teemasid ei ole ja seetõttu pääseb pildile kõik, mida paber ei avaldaks iial. Pakutakse vaid üht ja sama asja, erinevates kastmetes ja lootuses, et lugeja ei saa aru, mis toimub. Küll saab.

Milles on asi?
Ma siis räägin.

Toimetused on paanikas, sest tilulilu (loe: skandaalid ja bitchid) enam ei müü. Rahvas on tüdinenud. Aga toimetajad ja reporterid peavad endiselt klikke taga nõudma. Nii jooksebki linti kõik. Eranditult. Ja klikke tuleb – sitaks. Või kas ikka?

Statistika räägib. Eelmisel nädalal oli presidendiball. Millest kõigest kirjutati, räägiti. Klikid tulid, kommentaarid samuti. Sitaks. Kuid näiteks nädala lõikes ei paistnud see väljagi. Vastupidi.

Mis edasi?
Ma siis räägin.

EPL hõivab varsti trooni. Paberist ei peaks vist rääkimagi, seal ei suuda näiteks Postimees enam ammu Päevalehega konkureerida.
Veel. 2008. aasta Aasta Ajakirjaniku tiitlile on esitet 3 ajakirjanikku. Kaks neist on EPList. Näeme-näeme, kesse siis saab.
EPL kõigutab Eesti- ja eelkõige Tallinna-nimelist veeklaasi enim. Selle välja ütlemiseks ei pea olema geenius.
Ja EPL online ajab oma rida, on alati ajanud. Nemad liiguvad kindlal kursil. Suurendades pisitasa oma lugejate arvu, keda on küll – praegu veel – vähem kui PMil, kuid kes on seda lojaalsemad ning “skandaalide”, “šokkide” ja “bitchide” maailmas pead ei kaota.

A pole viga. Kui praegu löövad Delfi ja Postimees veel lugejate koguarvult teisi pika puuga, ei pruugi see varsti enam nii olla. Ja kui ongi, siis kindlasti mitte enam sellise infoga nagu praegu. Piisab vaid vaadata Delfi esiuudiseid. Troonivad märksa sisulisemad nupud kui mõni aeg tagasi..

A noh. Lõpetame positiivselt. Õhtuleht küll ei kao. Kuigi sealsed teemad pole ka enam tükk aega olnud enam need, mis mõni aeg tagasi..
Teadagi, miks.

PS! Kogu eelpool kirjutatu on vaid ühe segase isiklik arvamus. Tõenäoliselt ei vasta sellest tõele ükski rida.

Mastaba.

hakklihapallike

Noneh.. teeme väiksematest lihapallikestest suuremad lihapallikesed on vähem lugemist.

Rootsis prooviti seda asja aga jõuti järeldusele, et pisitillukesed lihapallikesed on paremad kui hiigelsuured lihapallikesed. Natuke aega läks mööda ja leiti, et tuleks pisitillukesed lihapallikesed siiski normaalsete lihapallikeste suuruseks teha kuna normaalsed lihapallikesed on just sellised mida inimesed armastavad.

Aga noh kes see ikka teiste vigadest õppida tahab.