veebkämm ja jäätmeboiler

Käibel olevast jäätmeteemast vahutatud on juba piisavalt aga nüüd siis mina kaarega järgi. Vahel kohe on mul selline tunne, et ma olen ajast niiumbes kuu aega taga. Tegelikult muidugi jutt käib veebikaameratest mis täidavad turvakaamera rolli.

Täna hommikul varakult tööle sõitu alustades (täna hommikul õnnestus edukalt trepist alla jõuda) nägin juba päris mitmendat korda prügikonteinerite kõrval lõsutavat katkist diivanit ja boilerit. Ja prügikonteinerile, nagu vihjas -22°C, oli kirjapandud kurjad sõnad, videovalve, vöörad, prügi, ei, pane ning muud sellist. Huvitav ikkagi kui see videovalve seal on miks siis ei ole see, kes selle boileri konteineri kõrvale sokutas selle sama kuramuse boileriga mööda pead saanud. Konteinerid kuuluvad korrusmajale kus on olnud soe vesi aegade algusest saadik ja ma ei suuda uskuda, et kunagi on olnud aeg millal oli elektriga vee soojendamine tulusam kui katlamajast tulev soe vesi. Ilmselt tuleb otsida põhjust sellest videovalvest. No paljulevinud arusaam on see, et sõna videovalve peaks hirmutavalt kõlama aga no olgem ausad videovalve ei hirmuta nüüd küll ammu kedagi. Turvakaameraid on kõik kohad täis. Aga seekord on parimal juhul veebikaameraga mis salvestab pilti max 640×400 pikselit kord kahe sekundi tagant millest reaalsed sensori pikseleid on vastavalt 320×200 ülejäänud on puhtalt “digitaalse pildiparandussüsteemi tagajärg” Või isegi sekundi! Oo pätid ja muidusööjad värisege teil on oht sattuda pildile. Lausa viiele pildile. Viiele pildile mis on tehtud optikaga mille optilised omadused on võrreldavad kilu silma vastavate omadustega, ja arvatavasti kilu silm maksab ka rohkem kui see plastmassitükk. Viiele pildile mis on tehtud sensoriga mille üüratu punktitihedus ja värvilahutusvõime ei rahuldaks kvaliteetsete optiliste hiirte tootjatki. Viie lepalehega tõestaks vast enamgi kui antud veebikaameraga tehtud piltidega. Mingi ähmane tume plekk liigub üle pildi, valge junn küljes tolknemas ja hajub pimedasse. Selle põhjal kindlasti tuvastab selle näruse isiku. Ja mis diivanisse puutub siis loodusjõudude mõjul laguneb see lähema 40 aastaga kindlasti niiet pole probleemi. Järjekordne suurepärane päev oli alanud.

Nohjah sildiga: “Põlegu põrgus viimane kui üks sitaratas, kes ei ela meie majas ja arvab, et ta võib oma paska meie konteinerisse sokutada. Ja kuna kuradit ennastki ei saa usaldada oleme oma korterühistus pensionäridele laiali jaganud kirved ja jahipüssid.” saavutaks parema tulemuse.

Nagu ikka ei ole minu lugudes midagi sellist kirja pandud mis tegeikult oleks olemas või vähemalgi määral tõde esindaks.

lapsed märkideks märgid kaubaks.

No päriskõik mis siin kirja pannakse ei ole täielik vale.

Ajakirjandus ja üldsus nutab ja haliseb laste väärkohtlemise üle tänapäeva nooruse hukas oleku üle. Ja nüüd lisan küllale veel külla, et küll juba liiga ei tee. Juhtusin nägema ühte tütarlast kes kandis üht ilusat punast kampsunit millele oli kuldse niidiga kujutatud jänkut. Ja justnimelt seda maailmakuulsat jänkut. Samuti oli kirjutatud selle sama ilusa kuldse niidiga “üheteatavaerootikakonserninimi”. Ega sellel polekski midagi viga olnud kui see tütarlaps oleks olnud kümmekond aastat vanem olnud. Ja isegi poleks siis väga hullu olnud, kui laps oleks seda kodus kandnud. Aga koolis? Vist mitte. Aga kas laps selles kõiges ise süüdi on? kindlasti mitte. Aga kui paljud meist on näinud tänavatel lapsi kandmas teatava viinatootja reklaamiga mütse, salle, käpikud. Paljud ja miks lapsed just – mitteüks normaalne täiskasvanud inimene ei ole nõus kandma sellist sõna kõige otsemas mõttes informaatilist rämpsu. Need tooted ei ole kuigi kvaliteetsed ja kannavad ainust eesmärki – müüa toodet millega neid “tasuta” kaasa antakse. Tegelikult on neil kõigil tasu tasuks on see, et reklaami ohver lubab oma lapsel teha lobitööd ja näidata kaubamärki tulevastele klientidele. Reklaam on kallis, mõne minutise reklaamiklipi eest televisoonis makstakse üüratuid summasid. Aga üüratu summa eest saab ka toota suure koguse nänni “tasuta” ära jagamiseks. Tagasi laste juurde, lapsi ei huvita mis neil seljas on. Lapsi huvitab teiste laste tähelepanu. “Oo ViinaMüts äge kust sa said? Kas sulle ka anti? Kas sulle ka hommikul ooksendasid?”; “Oo ErootikaKonserni pullover, kust said? Kas sulle ka näidati? Kas sinust ka pilti tehti? Kas sa tahaksid veel teha pilti ma tean ühte meest kes annab maiustusi kui lased tal enda…”. Nende laste vanemad kes oma lapsed reklaamiks maha müüvad (müüvad on tegelikult ilmselge liialdus, kui paljud tänu sellele saavad rahalist kasumit? Parem on öelda ära annavad annavad) võiksid mõelda kas see mida nad reklaamima hakkavad on ikka see mille tarbimist oma laste poolt tahavad või mitte.

Mulle küll on jäänud mulje, et tänapäeva noorus pole hukas vaid mõnekümne aasta tagune noorus on hukas.

Ah eks see turumajandus olegi rohkem lastepornomo peale üles ehitatud.

veidike väikestest kaladest

Õhukese jää peal kõndimine on tegelikult päris vahva. Tuleb lihtsalt valida selline õhuke jää mille all väga palju vett ei ole.

Olen kuri tänapäeva tüüpilisest äri peale, kogu “tänapäevane standarditega kontoritarkvara” kaasaarvatud “operatsioonisüsteem” on kasutusel rendilepingu alusel. Näituseks kontoritarkvara paketi rendileping mis sisaldab ühesõnaliselt, et mina tohin renditavat materjali kasutada viiel füüsilisel tööjaamal mida võivad kasutada samaaegselt viis erinevat inimest, st igat masinat võib kasutada üks inimene üheaegselt. Tõestuseks, et ma kasutan vaid viite tööjaama pean ma lubama neil (kontoritarkvara omanikel) tööjaamu üle vaadata, et mis selle masina sees kõik on (milline väärtuslik informatsioon see küll tegelikult on 1. saad teada milliseid masinaid kasutatakse, seda on endale vaja. Ja seda saab ka teistele müüa) no hea küll võtku see info – seda parem mulle saan endale sobivamat kraami tulevikus. Ilus küll. Tuleb välja kui juhtumisi üks tööjaam hävineb – tootjapoolse vea tõttu. Tootja asendab tööjaama uuemaga mis on natuke hinnas odavam aga omadustelt üle – aeg teeb oma töö. Oh imet “operatsioonisüsteem” (nagu mäletate on tegu rendilepinguga mis on seotud konkreetse tööjaamaga ja õnneks laieneb tööjaama tootja garantii ka sellele, kas ikka laieneb?) on samuti uuem. Väga hea pakkumine küll aga mismoodi ma peaks ühildama ülejäänud süsteemiga? Ja tulebki uut lahendust otsida. Uus lahendus on vahendusfirma poolt välja pakutud. Teise tootja ilma operatsioonisüsteemita tööjaam ja pakendis vanema operatsioonisüsteemi kasutuslitsents – järjekordselt seotakse tööjaamaga kõik on kena väljaarvatud see koht kus tuleb välja, et tegelikult see pakkumine oli jalaga näkku virutamine teise tootja tööjaama riiulihind on suurenenud litsentsitasu võrra MADALAM (uuem ja arenenuma “operatsioonisüsteemi” kasutuslitsents on ODAVAM? – küsimärk siis tegelikult arenevuse kohta). Aga sellegipoolest ei ole olukord veel kõige hullem. Hulluks alles läheb, kontoripaketti kasutuslitsentsi ei uuenda keegi, ikkagi vastu nägemist, ei mitte päris kõik veel tarkvaratootja lõpetas antud kontoripaketi tootmise mis tähendab, et uut litsentsi ei ole võimalik hankida, parimal juhul mõni nn karbiversioon mis maksab oluliselt rohkem kui antud tööjaam, tuleb võtta “uuem ja arenenenum kontoripakket”. Arvudes järgnevat klient saab 5000 rahaga mööda pükse niiet laksub ja ükski rott ei kõhi. No mis see 5000 ikka ära pole aga samas kui kõik viis tööjaama omavad vigu? 25000 on juba päriselt raha. Ka nende jaoks on raha kes kuus kordi rohkem teenivad. Ja kes tegelikult võidab olukorras kus viis tööjaama riknevad ja hävitatakse? Tootja peab need oma kuludega asendama. Klient peab oma töötajad ümber koolitama uue kontoripaketi kasutamiseks, kaotab oma süsteemi ühtsuse. Aga reaalsuses hävinevad kümned tuhanded tööjaamad ja ostetakse kümneid tuhandeid litsentse.

Väikesed kalad närivad üksteisel viimasegi uime otsast ja suur kala müüb litsentse. Tegelikult on kogu lugu lihtsalt väljamõeldis. Vähemalt osaliselt.

-22°C

Ma ei ole kunagi suurt lugu pidanud etiketist ja ühiskonna normidest. Ma olen pahatihti ebaviisakas ja hoolimatu. Lähtudes ühetaolisuse printsiibist käitun ma teistega nii nagu ma tahan, et nad minuga käituksid. Ma ei ütle inimestele “head uut aastat” ma pigem soovin seda mõttes kõigile ja korraga, no kõigile neile kelle hea hambub minu heaga. Mind lausa häirib inimeste pahatahtlik heatahtlikus. Nüüd siis asjast.

Lähtudes asjaolust, et klaasipuhastusvedelikule on kirjutatud -22°C peaksin ennast tundma jugelt, väljas on ju minimaalselt -10°C (Laused mis sisaldvad “Kui palju külma ON” tekitavad minus segadust. Külmus on ju soojuse puudumine. Aga mine ütle nendele kes mõtlesid välja, et kõik asjad peavad olema mitte mitteolema). Lähtudest asjaolust, et tuuleklaas ei paista läbi kuna jäälilled on ees siis oleks praegune hetk sobilik paanikaks. Ma võiks hullumeelselt rooli keerata, ma võiks kogu jõust piduripedaali vajuta. Kindlasti oleks kohane tõsta käed näo ette ja karjuda “EEEIIII!!!”. Lähtudes asjaolust, et spidomeetri osuti näitab hetkekiiruse olevat nullile väga lähedase miinimumi lähistel (autotootjad ei pea kunagi vajalikuks auto mitteliikumist spidomeetril arusaadavalt kajastada) ja teadmine, et vahetus läheduses olevale prügikonteinerile on peale kirjutatud “Meil on videovalve!”, ning külgaken on puhtusest kiiskav. Sellest kõigest lähtudes jääb mul ainult soovida, et ma seda kõike mis on kohane ja täiesti iseenesest mõistetav ei teinud. Või tegin?

Just täpselt niimoodi ei juhtunud. Kunagi ei tasu alahinnata keha ja mõistuse koostöövõimet.

SSDD*

*SSDD – same shit different day

Pealkiri ütleb kõik. Ometigi see pealkiri ütleb kõik mida tegelikult siin olla ei tohiks. Kogu selle värgi eesmärk siin on just vastupidine – vältida SSDD olemasolu

No igatahes. Selle aasta algus on olnud suurepärane – esimesed torutööd on tehtud ja muud sellist. Aga nüüd asjast endast.

Hommikul ajasin ennast vara üles, et ikka normaalsel ajal tööle jõuda ja midagi asjaliku ära teha. Erilise inimese eriline hommik (no tunnistagem asjaolu, et tegelikult enda arvates oleme me kõik ikka natuke erilised) trepikoja pimedus on lausa häiriv, poleks uskunud, et oma elu jooksul hakkan ma kurtma, et talvel on väljas pime – mulle meeldib hämarus ja pimedus. *Lõks* valgus põlema hophophop trepsit alla kaks korrust mindud. “Ahsavanakuratvõtmed”. Üles tagasi, “võtmed, võtmed, võtmed, käes”. Uksest välja. “See oli neist küll kena, et nad seinad ära värvisid”. Esimesest trepist all teine trepp. pooled astmed on ju nagunii nõrkadele pandud. kaks astet korraga alla. “Ma ei vajutanud lülitit, ega ju..”… …

tegelikult nad oskavad ju tänapäeval kõike parandada. Aga puuduvaid hambaid mittevalutama nad ei oska panna.

See on täpselt see mida ei juhtunud täna hommikul.

hakkab jälle pääle

Just helistati ja teatati, et ma peaks minema veel selle kuupäeva jooksul postkontorisse ja ära tooma paki. Tore on saada pakke ja muid selliseid asju aga kes, miks? No igatahes see parem oleks midagi sellist mida ma ei ole tellinud. Väga vahva oleks saada pakiga kõrgresolutsiooniline plasmaekraan mille eest tasutmata jätmise eest inkassaatorid järgi saadetakse…

Just täpselt niimoodi ei juhtunud täna. Ja tegelikult ma kirjutasin selle asja lihtsalt selle jaoks, et tekitada mingisugunegi tekst siia kohta.