Nõrganärvilistele ei soovita

Pee-ess! Järgnevas tekstis esitet küsimused on puhtalt retoorilised.

Pee-ess, pee-ess! Kes end ometi puudutatuna tunneb, olge hääd ja vastake.

Niisiis. Nagu praegu AS Eesti Wabariigis moes on, hakkan kiruma. Ei, eksite, mitte Ansipit.
Küsite miks? A ma ei vasta retoorilistele küsimustele.

Meil on teadupärast majanduskriis. Mina seda küll ei märka, kui ma tänaval järjekordset Lexust või Hummerit näen, aga see selleks. Elu on persses, nagu ütlevad klassikud, ja aiva enam sügavamale kisub. Kisub siis kisub.
A ma ei näe, et ma peaksin seepärast Ansipit kiruma.
Mõtleme natuke – see on küll raske, aga proovime, eks -, kas midagi oleks teisiti, kui pääministri toolil lösutaks keegi teine? Näituseks, kes iganes. Jaa-jaa, ma juba aiman vastust, et loomulikult oleks!? Et siis istuks metalljunn endiselt Tõnismäel, suur sõber teisel pool Narvat ei vähendaks transiidivedusid ja üldse oleks kõik ilus ja tore.
A ma ütlen seepeale – persse minge!
Eestlaste ja Eestimaa häda on teadupärast see, et me riik on väike ja me rahvus veelgi väiksem. Igaüks tahab peaminister või president olla, sest teistel ei ole väikeses riigis ja inimeste keskel, kus kõik tunnevad kõiki, mitte sittagi teha. A siin ei ole noid niinimetet ajusid nii palju võtta. Kord on Savisaar peal ja Ansip all, siis jälle Ansip peal ja Savisaar all. Tuleb tuttav ette? Eks ole.
Rahva mälu on lühike. Näituseks. Laar keeras kunagi põllumajanduse tuksi. Nüüd räägib poja jälle suuri sõnu, ja mis peamine, IRLi toetus kasvab pidevalt. Et siis, mis sitasti, see uuesti? Ikka. Eestimaal on niimoodi kombeks.

Mida ma tahan öelda, on see, et süüdlane ei saa kunagi olla vaid üks inimene. Peegel ei ole igaühe kodus asjata.
Paraku on see ilmselt loodusseadus, et inimene vajab alati kedagi või midagi, keda kõiges halvas või heas süüdistada saaks. Näiteks nagu jumal või jahve või buddha või kes iganes. A sellest juba mõni teine kord.

Pee-ess, pee-ess, pee-ess! Ma olen käinud vaid üks kord elus valimas. Ja see ei olnud Reformierakond.

Mastaba

Sügiseudujutt ehk vabadus vabadusest

Bastard on kerges sügisetujus. Oh aastaid tagasi oli see kõik hullem. Kõikidest aastaaegadest kõige nauditavam on sügis, see on alati nii olnud ja see jääb kah nii olema.

Vabastamaks ennast suurest töömullist ja üüratutesse parvedesse kogunevatest tööposti külge kleebitud kollastest paberitükkidest (jah kasutan neid sest reaalsus on liiga reaalne, et seda virtualiseerida). Saan suunata mõtted sügisesse ja langetada palju seda vaikset tapjat – stressi. No vähemasti väidetakse see olevat vaikne tapja. Ma ei oleks liiga kindel, et see on alati vaikne. Aga tapab küll. Tapab unistusi, lootust paremaks eluks.

Idealist (idealist, bastard – mis vahet seal on) unistab jälle. See on märk kahest asjast; 1. sügis on saabunud 2. mõrvarlikud vaimse väsimuse hood on järele andnud. Kahtlustan, et need on omavahel seotud.

Aga miks peakski inimene veetma kogu oma aja tööl. Kas füüsiliselt või vaimselt. Meie tööandjad tihtipeale unustavad töövõtjatele meelde tuletada, et tegelikult ei tohiks nad tööd koju kaasa võtta see on ju tööandja omand. Ise oleme lollid kes me arvame, et nii tohib. Jah mina ka. Aga ehk tuleb veel mõistus koju tagasi.

Sügisudu ja lehtede sahin. Inimtühi park ja laisalt kukkuvad veepiisad. Liigagi kaua ei ole selle vaatamiseks aega võtnud. Alatasa on miskid kergemad vastupnud teel ees.

Paindlik tööaeg. Töökuulutustes leiduv maagiline sõnakombinatsioon tuleks seaduslikult asendada: “Tööaeg pidev ja piinav, algab töölepingu allkirjastamisest ja pool aastat peale töölepingu lõpetamist. Pidev töökohal viibimine pole vajalik. Vaimne valmisoleks mistahes ajal töö tegemiseks peab olema pidevalt.” võibolla siiski kerge liialdus. Lõppeks pole tööandja üliagaratest nagunii huvitatud. Sellistest kes ennast vangi panevad ja seal vaikselt kustuvad. Vaimu vangla, pakub unustust. “Kui teaks, et ta purju ei tee, siis küll tilkagi vist alla ei saaks.” (Lible, O. Luts “Kevade”)

Vihm, vihm, vihm. Pori, lehesodi, õllepudel. Keegi sõimab kuskil kaugel kedagim, joobnud hääled. Viin, viinakuu. Miks on vaja keset linna karjuda, inimesed magavad oma õndsas teadmatuses televisiooni und. Kui nad tahavad räuskamist ja kaklust vaadata keeravad nad televusseri laibalugemisvõistluse saate peale. Või teise inimese mustas pesus sorimise saate aga mitte ei taha seda enda akna alla.

Aga teeb purju, vabastab.. muresid muredega lämmatada. Vööraste muredega enda mured on liiga suured selleks ju. Töönarkomaania, eilne uudissõna.  Sõltuvus tööst. Sõltuvus sõltumisest. Sõltuvus isikustamatusest. Vabadus iseendast. Vabadus? Sügis vabastab vabadusest.

Õhk on soe ja lõhnav. Nagu tuntud kevade lõhn aga täiskasvanud iseteadev, lehtede kõdunemise ja pori lõhn. See ongi sügis.

Vabadus vabadusest.

Isikustamata unistus

Ühesõnaga. Või.
Kahesõnaga. Kuidas kellelegi, eks ole.
Kuid asjalood on sedapsi – Morkiel palkas minu teile, harimatud, valgust jagama.
Ma ei tee asjadega kohe algust, sest nagu te teate, esialgu tuleb lihtsalt mõttega harjuda. Ja leppida.
Harjuge. Ja leppige.
Hõhõhõhõhõhõhõhõhõhõhõhõhõhõhõõõõ…
Ja varsti!

Varsti hakkate mind kõik kummardama.

Mastaba.