Tere, lapsed.
Kõik me oleme viimastel nädalatel meediat jälginud. Eks. No tore, üks asi jälle selge.
Ja täna, ma arvan, on paslik sellest rääkida ka, millest ma kohe-kohe kirjutama asun. Otepää sai äsja talvepäälinna tiitli.
Teate, minu meelest võiks sel tiitlil “talve” eest ära võtta ja kogu au Otepääle jättagi. Või mõnele muule linnale, alevile või alevikule, kasvõi külale. Konsensuse küsimus.

Miks, küsite?

No vot. Mina, ja ma usun, et paljud teisedki on tabanud end mõttelt: Tallinn ehk AS Eesti Wabariigi praegune – ma rõhutan, praegune – pealinn ei ole talle omistet tiitli vääriline. Kõik, kes sesse linna lähevad on varem või hiljem, kui kasutada Briti sõprade lingvistikat, fucked.
Kui persses üks linn ja selle elanikud olla saavad siis? No ikka saavad. Kui ei usu, vaadake telekat ja lugege lehti.
Et olukord meitele, eestlastele suisa katastrofaalselt ei lõppeks, tuleb praeguselt – ma rõhutan, praeguselt – päälinnalt ära võtta tema tiitel. Ma räägin päris tõsiselt.

Tallinn saab 2011. aastal kultuuripealinnaks, sest letti löödi “miljardid” – ma rõhutan, jutumärgid on sõna ümber -, Tartul oli vastu panna vaid sajad miljonid. Ja hea tahe. Auväärne žürii valis esimese kasuks.
Hiljem ühe žüriiliikmega vesteldes, ütles ta mulle otse, et hing on tegelikult Tartu poolt, a Tallinnal on raha.

Võimalik, et on, võimalik, et ei ole. A kui me kultuuri valime raha ja mitte hinge järgi…

Maakeeli öeldes, persses, Briti suguvendi tsiteerides, fucked. 

Head orgiat ja mäluaugus aastavahetust, te roojased tõprad.

Mastaba.

Jõuluvaba

Ignoreeri töökaaslaste, sõprade ja perekonna jõulusoove. Saada elektrooniliste jõulukaartide vastuseks teade Out of Christmas.

Kui kolleeg tuleb sulle jutustama, kuidas ta terve nädalavahetus mööda kaubamaju tormas ja kingitusi otsis, siis ütle, et ka sul on aastatega kogunenud koju pappkastidesse erinevat odavat hiina kaupa, nö kingitused, mille sa oled nüüd nõus sümboolse raha eest maha müüma. Ja sa oled nõus need ka veel tööjuurde tassima. Tee inglikese nägu pähe ja lisa, et ikka ju lihtsam kui mööda poode joosta.

Lasteaedades on kombeks, et vanemad toovad terve rühma lastele susside sisse maiustusi ja kingitusi. Kui sul on lasteaialaps, siis poeta tema rühmas iga lapse sussi sisse CD-plaat veenvate argumentide ja arvutustega sellest, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Sellise süstemaatilise kihutustööga tagad selle, et järgmistel põlvkondadel jõule ei ole. Boonusena oled end kirjutanud ajalukku.

Ja lõppude lõpuks – otsi koht, kus jõule ei ole ja mine jõuluks sinna

Kõik lisasoovitused on teretulnud!

Sajandi vale, päkapikud piiluvad.

Peale surutud usk ebausku, kindlustamaks seda, et usaldus vanemate suhtes hoolega vähendatud saaks, kui hoolikas kappide läbikammine vilja kannab. Must stsenaarium aga liialt usutav, et päris uskumatuks tembeldada

Hullumeelne uskumatus, aga kui ka oleksid olemas need pisikesed karvased piilurid. Inimene jahiks neid oma lõbuks  ja müüks lemmikloomapoes. Võib-olla saaks neist isegi miski maitsva pasteedi kokku keeta.

Aga lapsed usuvad neisse – ilmselged tõendid nende olemasolust eksisteerivad; tungiv vajadus varustada lapsi suhkrutoodetega on viinud selleni, et lapsevanemad peavad enda isikuga seotud panust magusasse vähendama. Prääniku ja piitsa meetodist jääb järgi vaid piits.

Vabanemine on valus. Liiga varajane vabanemine tekitab kiusatuse teiste ulma purustada, kuigi ilmselgelt on öeldud, et pea lõuad. Aga teiste omasuguste unelmate purustamine on päris hea aseaine enda purunenud unelmatele. Lapsed on julmad ja ebaõiglased.

Päkapikud piiluvad. Hoidke alt, nad piiluvad ja annavaid hinnanguid. Ja need on tõeliselt väärtuslikud hinnangud, mitte sellised, mida omaksete suust iga päev kuuleb.

Päkapikk ei tule, kui kingad on vanad, õnneks uued müüb Walking. Jõuluvana tuleb ju telekat vaatama, aga kui TV1000 paketti pole, siis võib ennast sama hästi ka üles puua, sest oled ikka nii mõttetust perest pärit, et jõuluvana ukselt tagasi põrkab. Miks enne jõule ei taheta uusi susse osta, miks “tigitaalsete” taevakanalite omandamine ei tundu hea mõttena. Miks emad-isad on enne jõule rahahädas, kuigi ometigi teistel aegadel paistab raha rohkemgi olevat, pealekauba võib ette ka tulla jõulupreemiaid. Kui nemad kingitusi ostaks, oleks arusaadav. Aga kingitusi toovad päkapikud ja jõuluvana. Kui kingad korralikud ja telekast umbes pool miljonit erinevat reklaamikanalit kättesaadavad on. Kõike seda ilmselgelt sellepärast, et vanemad tahavad lapsi kiusata.

Rikkalt palju sittakanti vähe

Morkiel on kubjas. Nojah, mõni ime. Mina olen ka.

“Maha vaikitud mõte on mõttetu.” Ühesõnaga, käsikirjad põlevad – ja kuidas veel -, a see pole oluline.

Jõulud tulevad. “Jõulud”. Või siis “Tarbimise kulminatsioon”. Vahet tegelikult ei ole. Kui inimesi vaadata. Ostukeskustes ja mujal. Songermaaks muudetud parklates ja “parklates”, mis on oma nime saanud sunniviisiliselt, tükikest maad vägistades. A seda inimesed oskavad.
Istuge kodus ja hoidke teineteise kätt. Vahtige merd või hingake puukoore lõhna.
Mille jaoks te ostlete ja tarbite ja kiirustate ja pakite? Türa! “Jõuluvaim.” Ütlete. “Anda on parem, kui saada.” Ütlete. A te, raisk, annate vaid selle nimel, et saada.
Lõpetage ära.
Õigus, te ju ei oska.
Mina ka ei oska.

Ahjaa, Morkieli meelel mõlkus päkapikuteema, mis tegelikult, nagu me kokku leppisime, on juba tagajärg. A las poiss räägib. Võib-olla keegi saab aru ka. Kahtlen.

Mastaba.

Iga õpetaja arvuti

Minu kahe väikese õrna käe vahele sattus hetkeks selline aparaat. Mida tiigrihüppamise vahendusel kõikide õpetajate sülle tahetakse sokutada. Ja mille pärast meie kodumaised arvutitootjad/vahendajad pidid äärepealt üksteisel kõrid läbi närima, sellest kõride närimisest ma ei viitsigi rohkem pajatada.

Tegu on siis HP Compaq 6910p 14.1″ laiekraaniga masinaga. HP proffessional line või midagi sellist, kuulu järgi. Kirjeldan siis siin tähelepanekuid kronoloogilises ja kohati suvalises järjekorras. (lisasin specid↓)

Kast, milles toode kohale toodi, on aukartust äratavalt suur. Kast nagu kast ikka. Mingil veidral põhjusel on Inteli logo kastile kleebitud; huvitav, kas HP ladudes käib asi niimoodi – INTEL logo kandvad kastid sinna hunnikusse ja AMD logo kandvad tänna. Ja need VIA logo kandvad käivad laoplatsil (sry no hard feelings VIA).

Kolakarp tuleb esimesena välja. Selles on toiteplokk, paks kotitäis võõrkeelset kirjandust (nende hulgas ka korea riisikorjaja tõlge hiina keelest inglise keelde ja sellest omakorda kirjaoskamatu prantsuse talumehe tõlge eesti keelde. Tegelikult asi pole sugugi nii hull, aga see keelekasutus nendes juhendites lihtsalt kutsub…) ja aku. Samuti on kaasas plastmassitükk, millega saab CD/DVD seadme augu täis toppida, kui see masinast välja võtta. Kolakarbi all on kilekott, millel on kujutatud koledad asjad, mida sellega teha ei tohi. Kotis on lapaka jaoks sobilik õlakott – täiesti viisakas, lihtne ja mitte ülearu ilus. Kõik hädavajalik peaks sisse kenasti ära mahtuma. Ja koti all on oma koha leidnud kangelane ise. Kindlalt omal kohal ja samuti koledate piltidega kilekotti pakitud.

Aga asja kallale. Masinal oli märgata ka koostekvaliteedi stiilinäidet. Ekraanihinge koha pealt oli kate korralikult kinnitamata, aga mina oma üüratus läbematuses lükkasin selle klõpsti  kinni, nagu asi olema peaks. Enne kui tabasin fotokaamerat rabada. Põhja all on suur ühendus pordilaiendi tarbeks. Huvitav, mis siis juhtub, kui masin asetada kirjaklambrile? Samuti on seal Vista Pro kleebis ja tasku, kuhu saab miski paberitüki toppida. Põhjaalustel kaantel on kujutatud seadmed, millele nende alt ligi pääseb – tulevikus, kui õpetajad ise ühtteist muuta ja nokkida tahavad, ei kaota liiga palju kruvisid.  Selle koha peal oleks tarvilik väike kommentaar. Nimelt on õpetajal, kes on seda masinat kolm aastat kasutanud, õigus see endale osta jääkväärtusega 10% soetushinnast. Õhu, kassikarvade ja kartulikrõpsupuru sissetõmbeava on suur ja mahukas. Ei paista ülearu lärmakas välja (tuli välja, et ei olegi lärmakas, uuena)...  Liiga vähe on lapakaid, mille disain näeb ette eraldi kaant protsessori ja graafika kivikeste juurde pääsemiseks, et nende radikatelt ja ventidelt tolmu pühkida. Seesinane ei kuulu kah nende väheste hulka.

Nii, suur moment ja nupuvajutus. Suur, tervet ekraani kattev HP logo. Grub – sellisena, nagu Ubuntu seda pakub. Esmane valik on otseloomulikult XP, sest nii oli ju tahetud ja see Ubuntu on seal ju kah ainult sellepärast, et keegi ei saaks pärast viriseda, et pole pakutud. Valin Ubuntu, kuna ma tahan täna ka näha mis see masin teha suudab. Suhteliselt kiire buut.  Automaatne login ja ongi valmis. Kergelt tekkis kuklas karvane tunne, et asi ei ole õige. Ubuntu küll ja automaatne login, aga mis on selle kasutaja “kasutaja” parool? Tuleb välja, et töölaual on selle jaoks tekstifail.. Ennäe, “kasutaja”. Naljanumber, võiks ju kirjas olla ka, kuidas ja miks tuleks see välja vahetada. Inglisekeelne Ubuntu. Eestindamine käib kähku ja lihtsalt. Kerge segadus juhtmevabadusega, bluetooth ja wifi käivad ühe nupuga sisse ja välja.

See tegelane, kes mõtles välja, et väga lahe oleks panna masinale puutetundlik riba helitugevuse, vihvi ja veel paari funktsiooni kontrolliks, tuleks lukustada ühe sellise ribaga kuhugi pimedasse ruumi, kus tema saadav toidukogus sõltub sellest, kui kiiresti ja täpselt ta on võimeline miskit funktsiooni juhtima. Hea seegi, et sisse lülitamise nupp on päris.

Klaviatuur konkreetne, küllaltki mugav, häirib vaid see, et teinekord võib sõrm klahvi terava serva külge kinni jääda. Seda ei juhtu liiga tihti. Käsi kohaneb kiirelt. All reas on Ctrl kõige vasakpoolsem klahv, mulle see meeldib. Tühiku heli kumisev ja natuke häiriv. Paremal pool ülalt alla moodustub navigeerimisnuppude rodu (Home, Pg Up jne). Minu jaoks harjumatu, aga laiekraaniga masinate puhul tavaline, samuti on sellest suhteliselt ükskõik, Delete on mugavalt kõige ülemine parempoolne nupp – leiab ka pimedas.

Pointerstick, suuneroigas (värdsõnade genereerimine on mu hobi), selle olemasolu on rõõmustav, eriti kui selle masinaga peaks keegi bussis tööd tegema. Või lennukis kahe sumomaadleja vahel. Mina kui Thinkpadi kasutaja tunnen väga puudust kolmanda klahvi puudumisest, aga õnneks mina ei ole õpetaja. Kummeeritud nupud on nii ja naa. Pigem meeldivad. Katsumisepatja ei saa riistvaraliselt välja lülitada, mis on väga suur puudus.  Või ma olen loll ja ei leia Fn ja mingi nupu kombot.

Ekraan WXGA (1280 x 800). Sellist ekraani oleks võinud oodata 6 aasta taguselt lapakalt, vaatenurk on kitsas. Masin ei ole ilmselgelt mõeldud filmide vaatamiseks, aga ta ju ei olegi. E-kooliks rahuldav, resolutsioon võiks ju suurem olla aga õpetajad on tihtipeale juba kaugnägemise eas, seega oleks see suuresti raiskamine. Heledust on piisavalt ja taustvalgus on enam-vähem ühtlane. Aga vähemalt ei ole ekraan kõrgläikeline. Iseloomuta ekraan on mõnikord lausa õnnistus.

Nagu lapakale kohane, on helikvaliteet kehvake. Olen lugenud ülevaadet, kus seda kiideti taevani, aga mina liialdusse ei laskuks. Heli on keskeltläbi saast, aga lapaka jaoks on see juba hea hinnang. Asja ei tee sugugi paremaks see puuteriba, kus helitugevuse kontroll käib.

Sõrmejäljelugeja. Natuke mässasin Ubuntus ja leidsin, et tõesti sõrmejälgi ta loeb ja tuvastab kah. Aga kasutamine on tüütu ja piinarikas. Lihtsam on oma parooli (vaikeseadetes “kasutaja”) toksida. Windowsi all ei vaevunud uurima. Tulevikus võib ette tulla ka seda.

Win XP – nagu ikka uues masinas – rohkete taustal jooksvate service’ite ja kolaga. Ei hakka kommentaare jagama, kui halvasti see veel confitud või kui confimata ta on.

Kokkuvõtteks: hea on see, et korpus on suhteliselt ühes tükis ja välismaakeeles öelduna solid. Ekraan on iseloomutu, aga parem iseloomutu kui halva iseloomuga. Tõeliselt hea on see, et ometi on leitud, et ei olegi hea mõte panna kõrvaklapi pesa ette serva – ees on ainult SD MMC kaardilugeja. ID-kaardi lugeja Linuxi all algseadistuses ei tööta ja leidub muudki halba, aga ei vaevu norima selliste pisiasjade üle, kui on võimalik nende puutetundlike “nuppude” üle norida (seksikad küll, aga praktiliselt kasutud).  Pikemal trükkimisel muutub randmetugi ebameeldivalt soojaks. Aga seda juhtub ka kaks korda kallimate masinatega.

Võib juhtuda, et ma peatun sellel lapakate teemal õige pea veelgi. Siis vähem rauast ja rohkem ideelisest küljest.

Sülearvutite detailne tehniline spetsifikatsioon

Hz FSB) PCMark05 testi tulemus CPU osas on 5386;

1. Operatiivmälu 2GB 667-MHz DDR2 SDRAM (üks vaba mälupesa);
2. Kõvaketas pöörlemiskiirusega 5400 pööret minutis, vahemälu 8MB, mahtuvus 120GB;
3. Ekraan 14,1“, lahutus 1280 x 800 TFT, mitteläikiv;
4. VGA videoväljund;
5. 6 elemendiga Li-Ion tüüpi aku;
6. osutusnupp ja puuteplaat;
7. turvakiip (Trusted Platform Module), TCG 1.2-ühilduv;
8. Eesti keele asetusega klaviatuur;
9. Integreeritud 10/100/1000 võrgukaart;
10. võrgust alglaadimise võimalus;
11. Integreeritud traadita võrgukaart, 802.11 a/b/g standardeid toetav, välja lülitamise võimalus riistvaralise lüliti abil;
12. Integreeritud helikaart koos mikrofoni ja kõlaritega;
13. Sisene DVD +- RW kirjutaja;
14. Eesti ID-kaardiga ühilduv integreeritud ID-kaardi lugeja;
15. Integreeritud Bluetooth;
16. Integreeritud sõrmejäljelugeja koos HP Protect Tools tarkvaraga;
17. Integreeritud mälukaardilugeja SD ja MMC;
18. 3 USB porti (standard 2.0), asetusega kahel erineval küljel;
19. Port replikaatori lisamise võimalus, port replikaator edastab järgmiseid porte: elektritoide (sh sülearvuti laadimine); klaviatuur (PS2 ja USB); hiir (PS2 ja USB); USB 2.0; VGA ja DVI-D; RJ45, jada; paralleel;
20. Kõvasulamraam (sh ekraanil);
21. Ekvivalentne müratase töörežiimil (protsessori koormus vähemalt 50%) on 20,3 dBA;
22. Kaal 2,15 kg (koos aku ja optilise seadmega);
23. Kõik nõutavad komponendid on toetatud operatsioonisüsteemide Linux, MS Windows XP Pro, MS Windows Vista Business poolt;
24. Aku tööiga kuni 6 tundi;
25. Garantii sülearvutile 3 aastat ja akule 3 aastat;
26. HP sülearvuti kott (AJ078AA);
27. Laiendatavus: PCMCIA pesa.

Salme kurikuulsa paadi kõrvale ehitati jalgrattatee

Sattusin sellisele üritusele kus avati üks jalgrattatee. Aga milline veel, otse selle vahetus läheduses on hetkel üks kruusa ja muud sodi täis auk, mille all olla viimase aja kõvemaid viikingiajastu leide; nimelt hästi säilinud meresõidu alus.  Tont seda teab kust see sinna sai igatahes sellesinase tee ehituse käigus see asjake sealt leiti. Teele tehti kõnt sisse ja tõmmati asfalt peale.

Rahvas kogunes kokku ja kuulas/pidas kõnesid. Kuna ilm oli erakordselt vahva jäid kõned lühikeseks. Jutustasid mitmed setmed mehed, näituseks Salme vallavanem ja volikogu esimees (vastavalt Poopu ja Liblik) ja firma, mis selle tee valmis nikerdas, esindaja (nimi kahjuks ei meenu), neid oli veel. Lõigati lint läbi ja tehti väike võidusõit. Pärast lasti kohalikud lapsed kah sõitma.

Loo moraal on see, et ei märka ainult halba minu silm vaid ka päris uhkeid ja ilusaid asju.

Ja millepärast sellist asja oli mul tarvis kirja panna? Miks ka mitte kirjutada lasteaiastiilis jutukest kui ma juba sellisesse kohta sattusin.

Kuidas inimestes vastakaid tundeid tekitada

Esimene versioon: haara täies suuruses Spidermani nukk ja jaluta sellega hämaras linnas. Garanteeritult saad imelike pilkude osaliseks. Vastakad tunded tekivad vaatlejates.
Mulle jalutas täna varahommikul üks selline vastu, vastakad tunded olid täiesti olemas.

Teine versioon: soovita kellegi Microsofti ®©™ kodulehelt miski demo alla laadida, näiteks Office Enterprise 2008 ®©™ 60 päevane demo. Jälgi seda inimest ja tema kehakeelt: “Miks ka mitte, saab teada millega tegu on.. hmm, Live Account, okei.. jee, MSN-i oma siis toimib, fakk, mis mu MSN-i parool on, hmm.. ee, mis mõttes blankett? Nii palju välju.. okei, okei, hmm, dropdown ei tööta, raisk, minge te ka peesse, värdjad ikka oma “standarditega”, et Firefoxiga ei saagi.. Internet Explorer, nii.. nii, nii, allalaadimine. Oota, mis mõttes serial key? Kuhu ma selle kirjutan? Okei, kollane paberilipik… nii, kus ma selle paberi panin nüüd….” Selle aja peale on Issanda päike juba looja läinud ja vastakaid tundeid kõvasti tekitatud. Terve mõistus ütleb, et piratebay vahendusel oleks palju lihtsam endale see asi tirida. Ja seda asja 60 päeva kaupa proovida kogu ülejäänud elu.
Auväärsed ja kallid vaatlejad, ma ei õhuta kedagi piraatlusele või midagi sellist, aga no tõepoolest on veidi imelik sundida potentsiaalset klienti seitsmest pasast läbi ronima, et mingi närune demo kätte saada.

Jälle see kuradi majanduskriis

Seekord siis küsimus selles, kas tõepoolest ongi hunt lambakarjas. Või meile üritatakse selgeks teha, et praegu on viimane aeg osta JahiPüss 2000™.

Üldkokkuvõte praegusest majanduslikust olukorrast. Kõik räägivad – nafta on paha, naftaärikad on pahad. Kiiremas korras tuleks vabaneda nende küüsist, ehitame tuumajaamu, teeme ökoautosid jne. Aga kas leivatootjad tahaksid sellist juttu kuulda? Mis siis lihtne pagar teha saaks? Eks ta võib taignakaussi tatistada ja edasi sõtkuda, sest ta teab, et on, mis on – leiba ostetakse ikka. Sama asi on ka naftatootjatega: tõstsid hinna kõrgele, tatistades sellega kõikidele silmaauku ja keerates dollarikursi pea peale (Forexi poisid muidugi said käsi hõõruda ning habemesse itsitada ja ulmelisi summasid oma pangaarvele kanda) ja suur hädakisa võiski alata.
Eks kõva kisa peale kah mõned lambad üksteist surnuks tambivad.

Poliitiline relv – “Minu juhtimise ajal küll USA dollar ei kukkunud ja nafta oli kah kaks korda odavam”; idiootne, aga toimib.
Kui veel mina noor olin, siis lammas oli targem. Ja sõi noa ja kahvliga, hundikotletti.

Meie “majanduslik olukord” on säärane, et toidupoes saab valida sama tootja sama juustu kahekordse hinnavahega. Kriis seisneb selles, et bensiini hind ongi nii madal, et lausa nutt tuleb peale vaeste tanklakettide raske käekäigu üle järele mõeldes. Terve see pagana aasta ei ole saanud autoga normaalselt sõita, sest kõik kohad on ekskavaatoreid, segumasinaid, teerulle, suitsetavaid ja lebotavaid teetöölisi täis (mine sa võta kinni, aga see ongi nende töö – seista ja oodata veoautot. Ja kui keegi tuleb ütlema, et mis töö see ka on, siis võib ta sirgelt minna sinna, kus päike ka ei paista).

Kas ma olen Ansipi pooldaja? Või meeldib mulle Savisaar? On see erootika või porno? Viagrat ma igatahes müüa ei kavatse ja märksõnu otsimootoritele lahmin ritta täiesti süütundeta, sest ma lihtsalt olen selline.

Ainus, mis veel saaks asja päriselt majanduskriisiks keerata, oleks massiline koondamislaine (milline imetore moodus vabaneda sellest paksu pahandust põhjustavast staažitasust). Või on see juba käes? Ei vist veel. Eks nad kõik ürita meie kauatehtud kaunikesse panustada, aga ma kahtlustan, et nad ei saa sellega hakkama, pealegi keegi peab ju selle töö ikka ära tegema, mis tegemata jääb. Kohe kuidagimoodi ei saa, sest hinnad normaliseeruvad ja normaalsed hinnad ongi need hinnad, mis igal pool ja alati on olnud  – “kuradi kallis”.

Järelduse hetk on käes. Kellel on vähegi võimalik, hakaku kinnisvara kokku krabama.

Ja mul on tõepoolest väga kahju, et sellel teemal ikka ja jälle tuleb sõna võtta. Eks ma üritan ennast ja teisi parandada.