hommik saabub ja sulgeme baari

Tundmatuks jääda soovinud teadlased on leidnud seose söödud toidukoguse ja kogetava seksi vahel – seos on umbmäärane ja mittemidagi ütlev.

Aga mis siis tegelikult toimub? Tegelikult toimub üks enesekehtestamine ja seda igapäevaselt. Ja kes sellest pole aru saanud ja arvab, et dollarikursi ja naftabarreli hinnaga mängis pisikese transiidivabariigi valitsuse pea võib küll kuhugi peitu pugeda ja minna häbenema. Loomulikult on neid kes igatsevad oma vana tooli ja väga. Aga milles kõik teised süüdi on?

Kaugel pole aeg kui meie veebiajakirjandusest saab koos kõrvuti Spearsi ja Hiltoni aluspesuudistega koos lugeda Savisaare bokseri veeväljasurve suuruse kohta. (Sry Edgar aga ma tean, et kõik on üks enese müümine aga hinda ei maksa ülemõistuse madalale kah lasta).

Vaikiv heakskiit/hukkamõist mentaalse prostitutsiooni suhtes lõpetada ja häält tegema hakata. Tahaks ikka aru saada kas nii on ikka ilus.

Enesemüümine. “Tõe hetk” – mentaalne prostitutsioon. Avalik hukkamõist on osaks saanud aga kuradid vaatavad. Kõik kirusid alguses, nüüd vaikides vaatavad ja naudivad või ei vaata ja vaikivad.

Tihti räägitakse sellest kuis vanasti au ja tõe nimel inimesed üksteisega surmani võitlesid. Mis on au? Au on inimese omaenese egotsentriline arvamus, et tema on tähtsam kui keegi teine. See teine tapku see egotsentrik või surgu. Tõde. Oh tõde. Tõde on ilus – nii nad väidavad.

Tõde on subjektiivne. Tõde on vaataja silmades. Ilu on vaataja silmades.

Milleks kurta selle üle mis meil kõik on. Olgem õnnelikud selle üle mida kõike meil pole.

Õigus sõnavabadusele. Sõna ja vaba! VABAD SÕNAD – KUULUJUTT. Õigus karistamatult lolli mula suust välja ajada. Mõttetut mõla kirja panna. Kuulujutt.  Vabadus valetada, vabadus rääkida tõtt – see õigus meil on.

Õigus oma sõnaavalduste eest vangi minna saada piinatud ja pervatud seitmsel eriviisil. Ja seda päevast päeva ja aastaid järjest – seda õigust meil ei ole.

Aga ükskord tüdib publik klounaadist ja tahab midagi tõelist. Tõelist nagu hommikul tõusev päike ning uni baaridaami silmades. Saabub hommik ja baar pannakse kinni. Ja järgmine vahetus asub tööle.

“Türa” müüb

Oli see piisavalt “klikitav” pealkiri ühele blogi sissekandele?

Ma jätan sellesse sissekandesse täpselt nii palju vaba ruumi, kui keegi seda soovib. Kirumiseks ja nii. Mina enam ei viitsi.

Igaüks on isiksus ju. Kõik tahavad midagi arvata. Mina ka, mina ka. Olgugi, et enamasti on kõigil kõigest savi. “A sitta kah, kui juba naabrimees midagi kobiseb, ei saa mina kehvem olla.”

Ära ole jah. Situ oma hinge võõraste mõtetega. Terve maailm teeb seda.
Võib-olla tunned ka end siis natuke rohkem väärt olevat. Kuigi sa oled nagunii lõpmatuseni rohkem väärt, kui sa eales arvata oskad.
- Kui sa eelnevad kaks lauset läbi lugesid, unusta need kohe ära. Sa ei saa aru. -

Mastaba.

ja austraalia põleb

Kui mina oma üüratu mõttevälgatuse ajel  oma maja vulkaani kraatrisse ehitaks ning see vulkaan purskama hakkaks siis nimetaks ajakirjandus ja üldsus lolliks ja idioodiks. Kui minuga koos sadatuhat narri sama teevad on tegu koleda ja jubeda loodusõnnetusega.

Jah on küll väga paha kui inimesed ja nende kodud põlevad. See on äärmiselt paha. Väga paha on ka see, et  leidub selliseid jobusid kes ise veel ühtteist süütavad. Ja on ikka äärmiselt paha kui inimesed karjakaupa tulevad selle peale, et võiks oma onnid püsti lükata seal kus aastate kaupa normaalselt ei saja. Ning aastatuhandeid on ulatuslikud põlengud oma osa looduse ringmängus mänginud.

jumalasõna võib ju olla mis ta on aga see ka ütleb, et ära raja liivale vaid kaljule.

Taevas ka ei aita

Miks ei jõua koalitsioon ja opositsioon mitte kunagi kokkuleppele?

Sest kõik räägivad tõtt.

A tõde on see, mis kellelegi/millelegi just hetkel kasulik on.

Mistap. Demokraatia on läbi kukkunud.

Mastaba.

Netipededele mõeldes

Saaremaal on niisugune koht nigu Võrsna.
Tahate teada, kuidas see koht omale nime sai? Muidugi tahate!

Vaadake, asi oli nii. Mitmed head aastad tagasi sattusid saare pääle ühel ja samal ajal – mõelge! – telepedede puuslik Hannes Võrno ja vanamemmede meelispoiss Vahur Kersna. Asi oleks lõppenud suurema kärata, kui Võrno poleks jahil olles komistanud kogemata rahu ja loodust armastava Kersna otsa. Vahur, muidu mõistlik mees, mõtles – “Persse küll, raisk!” – ja tõmbas Võrno džiibile mõnusad kriimud pääle. Hannes jäi aga rahulikuks, patsutas silmnähtavalt erutunud Vahuri õlale ja lausus kuldsed sõnad: “Kui Leonardo Da Vinci oleks kõige ärksamatel hetkedel maailma kuradile saatnud, ei oleks Tom Hanks tulevikus filmirolli saanudki.” Mispeale Vahur rahunes. Kallistas Hannest ja heitis suure kuuse alla unele. Võrno pühkis pisara, pani püssi palge ja käristas magavale Vahurile õkva kohta, mis kirjapanemist ei vääri.
“Minu auto eest.” Ütles Hannes ja paitas Kersnal pead.

Kaks pääva hildam oli Eesti kaardil üks kaunis koht mann. Võrsna.

Mastaba.