Netipededele mõeldes

Saaremaal on niisugune koht nigu Võrsna.
Tahate teada, kuidas see koht omale nime sai? Muidugi tahate!

Vaadake, asi oli nii. Mitmed head aastad tagasi sattusid saare pääle ühel ja samal ajal – mõelge! – telepedede puuslik Hannes Võrno ja vanamemmede meelispoiss Vahur Kersna. Asi oleks lõppenud suurema kärata, kui Võrno poleks jahil olles komistanud kogemata rahu ja loodust armastava Kersna otsa. Vahur, muidu mõistlik mees, mõtles – “Persse küll, raisk!” – ja tõmbas Võrno džiibile mõnusad kriimud pääle. Hannes jäi aga rahulikuks, patsutas silmnähtavalt erutunud Vahuri õlale ja lausus kuldsed sõnad: “Kui Leonardo Da Vinci oleks kõige ärksamatel hetkedel maailma kuradile saatnud, ei oleks Tom Hanks tulevikus filmirolli saanudki.” Mispeale Vahur rahunes. Kallistas Hannest ja heitis suure kuuse alla unele. Võrno pühkis pisara, pani püssi palge ja käristas magavale Vahurile õkva kohta, mis kirjapanemist ei vääri.
“Minu auto eest.” Ütles Hannes ja paitas Kersnal pead.

Kaks pääva hildam oli Eesti kaardil üks kaunis koht mann. Võrsna.

Mastaba.