Kui palju on veebiväljaannetes reklaami?

Ehk reklaamikatkuajastu ja enesehävituslik ajakirjandus

Reklaam ümbritseb meid kõikjal ja kõiges. Seda on juba niivõrd palju, et oleme õppinud seda vältima. Ja miks ajakirjandus enda müüginumbreid igal võimalikul viisil alla kisub?

Mõni aeg püstitas mu kaasmõtleja küsimuse kas paberleht kaob? Mis pani mind mõtlema mis õigupoolest paberlehte siis ka ohustab. Praegusel ajal lehed muust ei kirjuta kui väidetavast majanduskriisist (majanduskriisist rääkimise kriisist nagu mina seda asja nimetan). Ühest küljest kehtib meil siin sõnavabadus, teisest küljest on mängus väljaannete ärihuvid. Tundub, et sõnavabadus on ülekaalumas ärihuvides (selle kohapeal peaks vist mind paduoptimismis süüdistama. Ja isegi kui see mida räägitakse ei ole täielik tõde on see siiski vaba sõna) aga näib, et siiski nii see on. Majanduse raskest seisust ja rahavähedusest peaks ju ometigi inimestel küllalt olema nind iga paberitükk ju maksab. Poes lehte kätte võttes ja nähes ikka ja jälle neid samu pealkirju ei tundu ta õigustavat oma hinda. Rääkimata sellest reklaami hulgast mis selles paberipahmakas on. Ma maksan selle eest, et saaks vaadata asja mile näitamise eest on makstud. Ja mitte vähe. Ei tänan.

Veebis on asjad veelgi hullemad. Veeb on täidetud reklaamiga. Näkkukagavad reklaamid kaasa nillivad reklaamid, häälitsevad reklaamid. Ilma Ad Block Plussita veebiväljaannetesse ekslema ei maksagi minna. Tegin väheke uurimust, et kui palju siiski veebiväljaanded sisaldavad reklaami ja kui palju sisu. Võrdlesin esilehtede kogupikkuses sisu ja reklaami. Kõrvaldasin lehe servadesse jääva tühja osa ning lugesin reklaami alla jäävad pikselid üle (ei siiski mitte “käsitsi”) Kuna ajaga on viimasel ajal veel vägagi kitsas piirdusin nelja küllaltki loetava väljaandega Ja ei arvestanud näkku kargavate reklaamidega mis ise ennast ära kaotasid. Päevalehe ebasõbralik skoor on tingitud mingist jubedast kaasajõlkuvast flashist mis kattis väga suure osa ka sisust kinni, kuna esimese kahe sekundi jooksul silma ei torganud selle sulgemise nuppu jätsin ta sedamoodi ja arvestasin kahjudesse. SL Õhtulehe üllatavalt head skoori põhjendan esilehel oleva reklaami vähesusega. Edaspidi võib juhtuda, et võrdlen mõnel teisel meetodil.

Ja kui keegi selle graafiku pärast ennast väga solvatuna tuneb siis ta võib seda südamerahus teha. Mina igatahes kedagi solvata ei kavatsenud ja kedagi solvumast ma kah keelama ei hakka.

Ahjaa aga sisulist poolt võrreldes. Tundub, et kui asjast Päevaleht ei kirjuta ei ole mõtet seda ka mujalt lugema minna sest see ei vääri aega.  Nii arvan mina. Reklaami vastu on mul ABP ja mind ausaltõeldes ei morjenda see, et üha suurem hulk selle kasutajaid reklaami hinda alla kisub.

Veebiavarustes olen kohanud ka erinevaid lehekülgi mis tuvastavad reklaamiblokeerijaid ning takistavad selle kasutajatel infole ligipääsu – see on üpris kindel viis mismoodi silmamunasid oma lehelt eemal hoida. Ja see on veel rohkem oma huvide vastane käitumine kui pikk ja pidev hala.

Reklaamikatk on ilma vallutanud. Nüüd tuleb ilm tagasi vallutada, veel enne kui pilved päikeseloojangul sõna “tsotsa-tsoola” moodustavad.

The Venus Project

Juhtusin hiljaaegu nägema üllitist nimega “Zeitgeist”. Ja selle järge  “Zeitgeist: Addendum” Tegu on teostega mis oma paranoilisuses ületab isegi minu haiglast fantaasiat. Kõige meeldejäävamad osad neist filmidest olid kirjeldused sellest millisel viisil USA on loodud võlast ja võlg on loodud õhust, küll seal seletati, et raha on võlg ja võlg on raha ja võlale lisandub intress mille tasumiseks raha pole. Loomulikult ei mainitud ära seal püsiväärtuste loomist ja selle seost raha katteks olemisega. Teieses osas kirjeldati päris ilusasti ära kogu see kristlik usund ja selle algupära (tähtkujud ja päikesemärgid ja muu seesugune jura mis on algupäraks hulga usutavam kui juut kes neitsist sündis ja surnuid äratas ning lõpeks ise surnust tõusis) .  Ja lõpetuseks muidugi kutsuti üles praegust raha põhist režiimi kukutama ja looma uut ühiskonnakorda – ressursipõhine eluviis, ehk teisisõnu puhtasse kommunismi. Selle koha peal tuli mängu nähtus nimega Venus Project. Kuna filmid kui sellised olid tõesti hästi tehtud – sisult küll lonkavad aga meelelahutuslikud hakkasin lähemalt uurima  mis asi see Venus Project on.

Venus Project loob nägemusi ressursipõhisest majandusest. Eesmärgiks on, et igal inimesel oleks käes kõik ressursid mida ta vajab – katus peakoha, söök laual, tuba soe, haridus jne.  ja seda kõike ilma hinnasildita. Selles ühiskonnas ei oleks klasse ja kihte. Keegi ei alluks kellelegi.

Vabalt kasutuses olev ressurss. Mileks sulgeda akent kui elektriga saab sisse tungiva külma õhu kiirelt ära soojendada. Ja seda küttekehaga mille saab mittemillegi eest ja energiaga mis on vabalt käes. Ja kui need pagana küttekehad ka soojendavad maja liiga soojaks on ju olemas jahutamiseks omad seadmed.

Jacque Fresco kirjeldab ühiskonda kus puudub vajadus seaduse järele. Ühiskonda kus puudub kuritegevus (vägagi valdav enamus kuritegudest on ju motiveeritud rahast või võimust (nende vahele võiks nagunii võrdumise märgi joonistada). Ometigi ei mainita üht roimarite ajendit armastus, selle puudutmine, kaotamine, kadedus selle üle. Oletagem, et korraliku hariduse ja koduse kasvatusega saab kasvatada inimkonna kes on leppivam armastuse asjades). Ühiskonda kus kõik on vabad. Vabad tegutsema kogu inimkonna hüvanguks. Vabad kasutama maailma ressursse elus püsimiseks. Veider aga ta ei maini ära olukorda kus keegi isik otsustab mitte tegutseda ühiskona hüvanguks vaid vastupidi – säärane käitumine on ressursipõhises majandussüsteemis  ilmvõimatu ja välistatud.

“None are so hopelessly enslaved as those who falsely believe they are free” – Goethe (Seda fraasi nendes Zeitgeisti filmides korrati ikka päris mitmel korral. Irooniline, kas pole. Ühel pool orjastav raha võim ja teiselt pool ühiskondlik saiapudi milles saab ainult allavoolu ujuda.

Zeitgeist’i filmid ütlevad ainult üht – aeg on revolutiooniks. Revolutsiooniks vabanemaks rahast, võimust, kohtutest, vanglatest ja seadusetest.

Juba küllaltki varajases lapsepõlves olin ma veendunud, et tulevik toob ühiskonnakorraludse kus toit ja kehakate pole inimese põhiprobleem ja saab läbi rahata  (kõlab veidralt, et laps sellistele asjadele mõtleb. Ja veel veidram sellest on asjaolu, et laps sellistele asjadele mõtleb sotsiaalkommunistlikus ühiskonnas). Samuti ma mõistsin juba siis, et tegelikult sellist olukorda ei saa tekkida üleöö ja lihtsalt sunniviisiliselt.

Kommunistliku korra loomist läbi revolutsiooni oleme me juba päris mitmel korral näinud. Ja oleme ka näinud kui palju head sellest kõigest tuleb.

Nojah helesinised unistused on toredad. Aga kui nüüd võrrelda Venus Projecti “Equilibriumis” nähtud ühiskonnaga siis kumb on reaalsem oma olemuselt näib reaalsem? Minnes sammuke veel edasi jõuame “Matrixi” maailma – masinad loovad inimestele keskonna ideaalse ja ilusa keskkonna saades vastu vaid tööd, veelkord tööd ja veel rohkem tööd, orjarassiks on need masinad loodud. Ja varem või hiljem viskab keegi esimese pommi.

www.thevenusproject.com

Kas paberajaleht kaob?

Üks väheseid inimesi, kes meediast midagi jagab, võttis lõpuks taaskord pikemalt sõna. Huvitav lugemine. (Pee-ess! Lugege ka.)

Ma ei hakka seda artiklit ümber kirjutama, vaid keskendun mõnele punktile, mis ses ilusas kurbloos mind rohkem erutasid.

Austet herr kirjutab sellest, et online meedia ei ole usaldusväärne. Refereeritakse kõike ja kõiki ja see muudab refereeritavad paljuski toladeks. Eks ole. Tõsi see on. Samuti kirjutab auväärne onu, et paberajaleht saab tulevikus eksisteerida vaid siis, kui sellele peale makstakse.

Minu arvates ei kao paberajaleht aga kunagi ja mitte sellepärast, et peale makstakse.
Põhjus on just selles usaldusväärsuses.
Nett pakub palju ja sealt saab ühtteist kiiresti teada, kuid näiteks poliitikute, erakondade, erinevate arvamusliidrite niinimetet plõksimine ei kannata küll kriitikat.
Paraku ei saa online-väljaanded sellest ise aru. Veebiajakirjandus on manipuleeritav ja kurb on näha, et ajakirjanikud - st toimetajad – lähevad pidevalt liimile. Nuppe võetakse blogidest, nuppe tehakse pressiteadete põhjal. Koheselt lupsab see uudislinti ja enamasti ilma teise poole kommentaarita. Ja oi, kui hästi poliitikud seda teavad ja ära kasutavad.
Tõsi, vastaspoole kommentaar tuleb, kuid hiljem. Point on aga selles, et lugeja ei pruugi seda enam lugeda. Tõenäosus, et ta seda ei loe, on seda suurem, kui vastulauset veebiajalehe esiküljele ei panda. Või üldse veebi ei panda, kui auväärne toimetaja leiab, et tema seisukohaga ei nõustu ja jätab lookese avaldamata.

Miks ei võiks toimetajad ise kohe vastulauset küsida, et kirjutada kokku üks tasakaalustatud uudisnupp? Põhjus on selles, et enamasti ei ole neil aega. Uudislint vajab täitmist. Ning ammuöeldud tõde – me elame poolikus infoväljas – saab jällekord kinnitust.

Kõige rohkem on mul aga kahju neist ullikestest, kes vaid veebiajakirjanduse najal elavadki ja kommentaariumis oma arvamuse välja ütlevad. Või kommentaaridest põhjapanevaid järeldusi teevad.

Mistap ma ütlen. Enne kui online-meedia oma arengus ja trendides väga suurt arenguhüpet ei tee, elavad uudised paberil edasi.

Mastaba.