The Venus Project

Juhtusin hiljaaegu nägema üllitist nimega “Zeitgeist”. Ja selle järge  “Zeitgeist: Addendum” Tegu on teostega mis oma paranoilisuses ületab isegi minu haiglast fantaasiat. Kõige meeldejäävamad osad neist filmidest olid kirjeldused sellest millisel viisil USA on loodud võlast ja võlg on loodud õhust, küll seal seletati, et raha on võlg ja võlg on raha ja võlale lisandub intress mille tasumiseks raha pole. Loomulikult ei mainitud ära seal püsiväärtuste loomist ja selle seost raha katteks olemisega. Teieses osas kirjeldati päris ilusasti ära kogu see kristlik usund ja selle algupära (tähtkujud ja päikesemärgid ja muu seesugune jura mis on algupäraks hulga usutavam kui juut kes neitsist sündis ja surnuid äratas ning lõpeks ise surnust tõusis) .  Ja lõpetuseks muidugi kutsuti üles praegust raha põhist režiimi kukutama ja looma uut ühiskonnakorda – ressursipõhine eluviis, ehk teisisõnu puhtasse kommunismi. Selle koha peal tuli mängu nähtus nimega Venus Project. Kuna filmid kui sellised olid tõesti hästi tehtud – sisult küll lonkavad aga meelelahutuslikud hakkasin lähemalt uurima  mis asi see Venus Project on.

Venus Project loob nägemusi ressursipõhisest majandusest. Eesmärgiks on, et igal inimesel oleks käes kõik ressursid mida ta vajab – katus peakoha, söök laual, tuba soe, haridus jne.  ja seda kõike ilma hinnasildita. Selles ühiskonnas ei oleks klasse ja kihte. Keegi ei alluks kellelegi.

Vabalt kasutuses olev ressurss. Mileks sulgeda akent kui elektriga saab sisse tungiva külma õhu kiirelt ära soojendada. Ja seda küttekehaga mille saab mittemillegi eest ja energiaga mis on vabalt käes. Ja kui need pagana küttekehad ka soojendavad maja liiga soojaks on ju olemas jahutamiseks omad seadmed.

Jacque Fresco kirjeldab ühiskonda kus puudub vajadus seaduse järele. Ühiskonda kus puudub kuritegevus (vägagi valdav enamus kuritegudest on ju motiveeritud rahast või võimust (nende vahele võiks nagunii võrdumise märgi joonistada). Ometigi ei mainita üht roimarite ajendit armastus, selle puudutmine, kaotamine, kadedus selle üle. Oletagem, et korraliku hariduse ja koduse kasvatusega saab kasvatada inimkonna kes on leppivam armastuse asjades). Ühiskonda kus kõik on vabad. Vabad tegutsema kogu inimkonna hüvanguks. Vabad kasutama maailma ressursse elus püsimiseks. Veider aga ta ei maini ära olukorda kus keegi isik otsustab mitte tegutseda ühiskona hüvanguks vaid vastupidi – säärane käitumine on ressursipõhises majandussüsteemis  ilmvõimatu ja välistatud.

“None are so hopelessly enslaved as those who falsely believe they are free” – Goethe (Seda fraasi nendes Zeitgeisti filmides korrati ikka päris mitmel korral. Irooniline, kas pole. Ühel pool orjastav raha võim ja teiselt pool ühiskondlik saiapudi milles saab ainult allavoolu ujuda.

Zeitgeist’i filmid ütlevad ainult üht – aeg on revolutiooniks. Revolutsiooniks vabanemaks rahast, võimust, kohtutest, vanglatest ja seadusetest.

Juba küllaltki varajases lapsepõlves olin ma veendunud, et tulevik toob ühiskonnakorraludse kus toit ja kehakate pole inimese põhiprobleem ja saab läbi rahata  (kõlab veidralt, et laps sellistele asjadele mõtleb. Ja veel veidram sellest on asjaolu, et laps sellistele asjadele mõtleb sotsiaalkommunistlikus ühiskonnas). Samuti ma mõistsin juba siis, et tegelikult sellist olukorda ei saa tekkida üleöö ja lihtsalt sunniviisiliselt.

Kommunistliku korra loomist läbi revolutsiooni oleme me juba päris mitmel korral näinud. Ja oleme ka näinud kui palju head sellest kõigest tuleb.

Nojah helesinised unistused on toredad. Aga kui nüüd võrrelda Venus Projecti “Equilibriumis” nähtud ühiskonnaga siis kumb on reaalsem oma olemuselt näib reaalsem? Minnes sammuke veel edasi jõuame “Matrixi” maailma – masinad loovad inimestele keskonna ideaalse ja ilusa keskkonna saades vastu vaid tööd, veelkord tööd ja veel rohkem tööd, orjarassiks on need masinad loodud. Ja varem või hiljem viskab keegi esimese pommi.

www.thevenusproject.com