Eesti sajamiljoniliseks suurrahvaks?

Postimehes ilmus artikkel pealkirjaga “Arstide liit toetab lastetusmaksu ideed“.

Tsiteerin: «Kui riik on juba nii lootusetus olukorras, et kokku hoida ei häbeneta isegi laste toidu pealt, siis tuleks pigem pöörduda nende inimeste poole, kes ei pea oma sissetulekust suurt osa laste peale kulutama. Ka nemad võiksid olla lapsevanematega solidaarsed ja aidata raskel ajal riiki ja kõiki siin elavaid lapsi, loovutades osa oma töötasust lastetusmaksuna.»

Sellepärast mulle sotsiaaldemokraatia ei istugi, et ideaalis on kõik ühtemoodi vaesed… Mis on alternatiiv lastetusmaksule? Jääda rasedaks ning loota vanemapalgale, mis tõenäoliselt ka õige pea väga koomale kistakse või hoopis ära kaotatakse? Õppelaenu kustutamise kohta ma ei tea, pole teemat uurinud, aga ka selle koha pealt jääb riigi rahakott varsti väga kõhnakeseks.

Ja üleüldse käib mulle väga vastukarva mõte, et lapsi käsitletakse viimasel ajal meedias põhiliselt tulude ja kuludena. Eelkõige on nad siiski kellegi LAPSED, päris inimesed; määratlused “tulevane tööjõud” või “raha neelav must auk” on nimekirjas tükk maad allpool.

__

Rojukene

Iga õpetaja arvuti

Minu kahe väikese õrna käe vahele sattus hetkeks selline aparaat. Mida tiigrihüppamise vahendusel kõikide õpetajate sülle tahetakse sokutada. Ja mille pärast meie kodumaised arvutitootjad/vahendajad pidid äärepealt üksteisel kõrid läbi närima, sellest kõride närimisest ma ei viitsigi rohkem pajatada.

Tegu on siis HP Compaq 6910p 14.1″ laiekraaniga masinaga. HP proffessional line või midagi sellist, kuulu järgi. Kirjeldan siis siin tähelepanekuid kronoloogilises ja kohati suvalises järjekorras. (lisasin specid↓)

Kast, milles toode kohale toodi, on aukartust äratavalt suur. Kast nagu kast ikka. Mingil veidral põhjusel on Inteli logo kastile kleebitud; huvitav, kas HP ladudes käib asi niimoodi – INTEL logo kandvad kastid sinna hunnikusse ja AMD logo kandvad tänna. Ja need VIA logo kandvad käivad laoplatsil (sry no hard feelings VIA).

Kolakarp tuleb esimesena välja. Selles on toiteplokk, paks kotitäis võõrkeelset kirjandust (nende hulgas ka korea riisikorjaja tõlge hiina keelest inglise keelde ja sellest omakorda kirjaoskamatu prantsuse talumehe tõlge eesti keelde. Tegelikult asi pole sugugi nii hull, aga see keelekasutus nendes juhendites lihtsalt kutsub…) ja aku. Samuti on kaasas plastmassitükk, millega saab CD/DVD seadme augu täis toppida, kui see masinast välja võtta. Kolakarbi all on kilekott, millel on kujutatud koledad asjad, mida sellega teha ei tohi. Kotis on lapaka jaoks sobilik õlakott – täiesti viisakas, lihtne ja mitte ülearu ilus. Kõik hädavajalik peaks sisse kenasti ära mahtuma. Ja koti all on oma koha leidnud kangelane ise. Kindlalt omal kohal ja samuti koledate piltidega kilekotti pakitud.

Aga asja kallale. Masinal oli märgata ka koostekvaliteedi stiilinäidet. Ekraanihinge koha pealt oli kate korralikult kinnitamata, aga mina oma üüratus läbematuses lükkasin selle klõpsti  kinni, nagu asi olema peaks. Enne kui tabasin fotokaamerat rabada. Põhja all on suur ühendus pordilaiendi tarbeks. Huvitav, mis siis juhtub, kui masin asetada kirjaklambrile? Samuti on seal Vista Pro kleebis ja tasku, kuhu saab miski paberitüki toppida. Põhjaalustel kaantel on kujutatud seadmed, millele nende alt ligi pääseb – tulevikus, kui õpetajad ise ühtteist muuta ja nokkida tahavad, ei kaota liiga palju kruvisid.  Selle koha peal oleks tarvilik väike kommentaar. Nimelt on õpetajal, kes on seda masinat kolm aastat kasutanud, õigus see endale osta jääkväärtusega 10% soetushinnast. Õhu, kassikarvade ja kartulikrõpsupuru sissetõmbeava on suur ja mahukas. Ei paista ülearu lärmakas välja (tuli välja, et ei olegi lärmakas, uuena)...  Liiga vähe on lapakaid, mille disain näeb ette eraldi kaant protsessori ja graafika kivikeste juurde pääsemiseks, et nende radikatelt ja ventidelt tolmu pühkida. Seesinane ei kuulu kah nende väheste hulka.

Nii, suur moment ja nupuvajutus. Suur, tervet ekraani kattev HP logo. Grub – sellisena, nagu Ubuntu seda pakub. Esmane valik on otseloomulikult XP, sest nii oli ju tahetud ja see Ubuntu on seal ju kah ainult sellepärast, et keegi ei saaks pärast viriseda, et pole pakutud. Valin Ubuntu, kuna ma tahan täna ka näha mis see masin teha suudab. Suhteliselt kiire buut.  Automaatne login ja ongi valmis. Kergelt tekkis kuklas karvane tunne, et asi ei ole õige. Ubuntu küll ja automaatne login, aga mis on selle kasutaja “kasutaja” parool? Tuleb välja, et töölaual on selle jaoks tekstifail.. Ennäe, “kasutaja”. Naljanumber, võiks ju kirjas olla ka, kuidas ja miks tuleks see välja vahetada. Inglisekeelne Ubuntu. Eestindamine käib kähku ja lihtsalt. Kerge segadus juhtmevabadusega, bluetooth ja wifi käivad ühe nupuga sisse ja välja.

See tegelane, kes mõtles välja, et väga lahe oleks panna masinale puutetundlik riba helitugevuse, vihvi ja veel paari funktsiooni kontrolliks, tuleks lukustada ühe sellise ribaga kuhugi pimedasse ruumi, kus tema saadav toidukogus sõltub sellest, kui kiiresti ja täpselt ta on võimeline miskit funktsiooni juhtima. Hea seegi, et sisse lülitamise nupp on päris.

Klaviatuur konkreetne, küllaltki mugav, häirib vaid see, et teinekord võib sõrm klahvi terava serva külge kinni jääda. Seda ei juhtu liiga tihti. Käsi kohaneb kiirelt. All reas on Ctrl kõige vasakpoolsem klahv, mulle see meeldib. Tühiku heli kumisev ja natuke häiriv. Paremal pool ülalt alla moodustub navigeerimisnuppude rodu (Home, Pg Up jne). Minu jaoks harjumatu, aga laiekraaniga masinate puhul tavaline, samuti on sellest suhteliselt ükskõik, Delete on mugavalt kõige ülemine parempoolne nupp – leiab ka pimedas.

Pointerstick, suuneroigas (värdsõnade genereerimine on mu hobi), selle olemasolu on rõõmustav, eriti kui selle masinaga peaks keegi bussis tööd tegema. Või lennukis kahe sumomaadleja vahel. Mina kui Thinkpadi kasutaja tunnen väga puudust kolmanda klahvi puudumisest, aga õnneks mina ei ole õpetaja. Kummeeritud nupud on nii ja naa. Pigem meeldivad. Katsumisepatja ei saa riistvaraliselt välja lülitada, mis on väga suur puudus.  Või ma olen loll ja ei leia Fn ja mingi nupu kombot.

Ekraan WXGA (1280 x 800). Sellist ekraani oleks võinud oodata 6 aasta taguselt lapakalt, vaatenurk on kitsas. Masin ei ole ilmselgelt mõeldud filmide vaatamiseks, aga ta ju ei olegi. E-kooliks rahuldav, resolutsioon võiks ju suurem olla aga õpetajad on tihtipeale juba kaugnägemise eas, seega oleks see suuresti raiskamine. Heledust on piisavalt ja taustvalgus on enam-vähem ühtlane. Aga vähemalt ei ole ekraan kõrgläikeline. Iseloomuta ekraan on mõnikord lausa õnnistus.

Nagu lapakale kohane, on helikvaliteet kehvake. Olen lugenud ülevaadet, kus seda kiideti taevani, aga mina liialdusse ei laskuks. Heli on keskeltläbi saast, aga lapaka jaoks on see juba hea hinnang. Asja ei tee sugugi paremaks see puuteriba, kus helitugevuse kontroll käib.

Sõrmejäljelugeja. Natuke mässasin Ubuntus ja leidsin, et tõesti sõrmejälgi ta loeb ja tuvastab kah. Aga kasutamine on tüütu ja piinarikas. Lihtsam on oma parooli (vaikeseadetes “kasutaja”) toksida. Windowsi all ei vaevunud uurima. Tulevikus võib ette tulla ka seda.

Win XP – nagu ikka uues masinas – rohkete taustal jooksvate service’ite ja kolaga. Ei hakka kommentaare jagama, kui halvasti see veel confitud või kui confimata ta on.

Kokkuvõtteks: hea on see, et korpus on suhteliselt ühes tükis ja välismaakeeles öelduna solid. Ekraan on iseloomutu, aga parem iseloomutu kui halva iseloomuga. Tõeliselt hea on see, et ometi on leitud, et ei olegi hea mõte panna kõrvaklapi pesa ette serva – ees on ainult SD MMC kaardilugeja. ID-kaardi lugeja Linuxi all algseadistuses ei tööta ja leidub muudki halba, aga ei vaevu norima selliste pisiasjade üle, kui on võimalik nende puutetundlike “nuppude” üle norida (seksikad küll, aga praktiliselt kasutud).  Pikemal trükkimisel muutub randmetugi ebameeldivalt soojaks. Aga seda juhtub ka kaks korda kallimate masinatega.

Võib juhtuda, et ma peatun sellel lapakate teemal õige pea veelgi. Siis vähem rauast ja rohkem ideelisest küljest.

Sülearvutite detailne tehniline spetsifikatsioon

Hz FSB) PCMark05 testi tulemus CPU osas on 5386;

1. Operatiivmälu 2GB 667-MHz DDR2 SDRAM (üks vaba mälupesa);
2. Kõvaketas pöörlemiskiirusega 5400 pööret minutis, vahemälu 8MB, mahtuvus 120GB;
3. Ekraan 14,1“, lahutus 1280 x 800 TFT, mitteläikiv;
4. VGA videoväljund;
5. 6 elemendiga Li-Ion tüüpi aku;
6. osutusnupp ja puuteplaat;
7. turvakiip (Trusted Platform Module), TCG 1.2-ühilduv;
8. Eesti keele asetusega klaviatuur;
9. Integreeritud 10/100/1000 võrgukaart;
10. võrgust alglaadimise võimalus;
11. Integreeritud traadita võrgukaart, 802.11 a/b/g standardeid toetav, välja lülitamise võimalus riistvaralise lüliti abil;
12. Integreeritud helikaart koos mikrofoni ja kõlaritega;
13. Sisene DVD +- RW kirjutaja;
14. Eesti ID-kaardiga ühilduv integreeritud ID-kaardi lugeja;
15. Integreeritud Bluetooth;
16. Integreeritud sõrmejäljelugeja koos HP Protect Tools tarkvaraga;
17. Integreeritud mälukaardilugeja SD ja MMC;
18. 3 USB porti (standard 2.0), asetusega kahel erineval küljel;
19. Port replikaatori lisamise võimalus, port replikaator edastab järgmiseid porte: elektritoide (sh sülearvuti laadimine); klaviatuur (PS2 ja USB); hiir (PS2 ja USB); USB 2.0; VGA ja DVI-D; RJ45, jada; paralleel;
20. Kõvasulamraam (sh ekraanil);
21. Ekvivalentne müratase töörežiimil (protsessori koormus vähemalt 50%) on 20,3 dBA;
22. Kaal 2,15 kg (koos aku ja optilise seadmega);
23. Kõik nõutavad komponendid on toetatud operatsioonisüsteemide Linux, MS Windows XP Pro, MS Windows Vista Business poolt;
24. Aku tööiga kuni 6 tundi;
25. Garantii sülearvutile 3 aastat ja akule 3 aastat;
26. HP sülearvuti kott (AJ078AA);
27. Laiendatavus: PCMCIA pesa.

Enam paremaks minna ei saa

Just nii ongi, sest edasi läheb inimkonna saatus ainult allamäge, kuulutab professor Steve Jones. Kuna meie elu on läinud nii heaks ja mugavaks, kaotab loodusliku valiku põhimõte oma väe. See lihtsalt ei tööta, sest mida mugavam ja rikkam on keskkond, seda rohkem hoitakse inimese elu alles, kas või väevõimuga ja masinate abil. Ma ei ütle, et kõik normidele mittevastavad isikud tuleks gaasikambrisse lükata, aga ‘Darwin Drug‘ ei tundu üldsegi halva ideena.

Genofond jääb aga järjest vaesemaks, kuna üks olulisemaid mutatsioone tingivaid faktoreid on meeste vanus. Paraku on aga nii, et üle 35-aastased mehed on järjest sagedamini viljatud, mistõttu see variant langeb kah ära. Ja kuna maailm muutub üksikisiku jaoks järjest avaramaks ning inimesed kolivad tihtipeale oma etniliselt kodumaalt minema ja loovad pere teisest rahvusest ja/või rassist inimesega, kipuvad retsessiivsed alleelid sel kombel lihtsalt kaotsi minema. Blondid ja sini- või rohesilmsed inimesed muutuvad ühel hetkel pelgalt müüdiks, kuna ümberringi on näha vaid tumeda kahupea ning pronksja jumega pruunisilmseid kodanikke.

Ühest küljest võib ju öelda, et mind see ei puuduta, ma olen selleks ajaks ilmselt juba ammu lusika nurka visanud. Teisalt tasuks võib-olla siiski mõelda ka selle peale, mida oma eluaja jooksul ära teha saaks, et üleüldist lemminglikku käitumist veidigi vähendada.

__

Rojukene