Valimised lähevad korda. Ja kuidas veel.

Tõestab TNS Metrix.

Eelmisel nädalal kasvas PMi, Delfi ja Õhtulehe lugejate hulk märgatavalt.

Abiks ikka

Ohjaa. See suur jauramine, mis ligi kuu aega võimust on võtt, saab pühapääval läbi.
Soovin teile kõigile ette juba ilusat võitu ja kibedat kaotust.
Sest tegelikult, ega vahet ju ole, mis edasi saab.

Need, kes saavad pukki, krabavad edaspidigi küüntega head ja paremat enda poole. Ullike, kes enese õuduseks aga opositsiooni jääb, kirub krabajaid edasi. Midagi ei muutu. Ring hakkab jälle otsast peale.

Võimulolijad persetavad järgmised kolm aastat oma toolidel, et neljandal natuke tööd teha ja seeläbi uutel valimistel uhkelt rindu taguda: “Meie tegime!”

Tegite, tegite.

Viimased kümme aastat ja peale olete teinud. Küllap siis teete edasi ka.

Aga onu Villel seal kusagil pärapõrgus on siiralt savi, miks te olete või keda te esindate.

Mastaba.

Käige jala, raisk

Tähendab, ma ei mõista.
Ma ei mõista seda, miks ei oska mõned autojuhid maanteel vurades kiirust hoida. Et sõidame sajaga, ei, oot, üheksakümnega, ei, oot, kaheksakümne viiega on ka hea, ei, oot, sajaga oli ikka parem.
Mai või noh.
Miks te seda teete?
Miks on nii raske hoida stabiilset kiirust?
Vastake, raisk.

Pee-ess! Mul ei ole püsikiirusehoidjat, aga oma jalga suudan selletagi ohjeldada.

Mastaba.

Eesti meedia on Delfi nägu

Piisab sellest, kui Soonvaldi hoolealused millegagi välja ronivad, kui kogu ülejäänud online-”ajakirjandus” kaasa kirema hakkab.

Päris rõve on seda näha.

Ning nädala tsitaat on…

“Sammas on täiesti uus toode, võib-olla peab seda natuke tundma õppima,” pakkus kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Meeli Hunt.

Miks ta seda ütles? A või ma viitsin kirjutada. Lugege ise.

Mastaba.

Kas paberajaleht kaob?

Üks väheseid inimesi, kes meediast midagi jagab, võttis lõpuks taaskord pikemalt sõna. Huvitav lugemine. (Pee-ess! Lugege ka.)

Ma ei hakka seda artiklit ümber kirjutama, vaid keskendun mõnele punktile, mis ses ilusas kurbloos mind rohkem erutasid.

Austet herr kirjutab sellest, et online meedia ei ole usaldusväärne. Refereeritakse kõike ja kõiki ja see muudab refereeritavad paljuski toladeks. Eks ole. Tõsi see on. Samuti kirjutab auväärne onu, et paberajaleht saab tulevikus eksisteerida vaid siis, kui sellele peale makstakse.

Minu arvates ei kao paberajaleht aga kunagi ja mitte sellepärast, et peale makstakse.
Põhjus on just selles usaldusväärsuses.
Nett pakub palju ja sealt saab ühtteist kiiresti teada, kuid näiteks poliitikute, erakondade, erinevate arvamusliidrite niinimetet plõksimine ei kannata küll kriitikat.
Paraku ei saa online-väljaanded sellest ise aru. Veebiajakirjandus on manipuleeritav ja kurb on näha, et ajakirjanikud - st toimetajad – lähevad pidevalt liimile. Nuppe võetakse blogidest, nuppe tehakse pressiteadete põhjal. Koheselt lupsab see uudislinti ja enamasti ilma teise poole kommentaarita. Ja oi, kui hästi poliitikud seda teavad ja ära kasutavad.
Tõsi, vastaspoole kommentaar tuleb, kuid hiljem. Point on aga selles, et lugeja ei pruugi seda enam lugeda. Tõenäosus, et ta seda ei loe, on seda suurem, kui vastulauset veebiajalehe esiküljele ei panda. Või üldse veebi ei panda, kui auväärne toimetaja leiab, et tema seisukohaga ei nõustu ja jätab lookese avaldamata.

Miks ei võiks toimetajad ise kohe vastulauset küsida, et kirjutada kokku üks tasakaalustatud uudisnupp? Põhjus on selles, et enamasti ei ole neil aega. Uudislint vajab täitmist. Ning ammuöeldud tõde – me elame poolikus infoväljas – saab jällekord kinnitust.

Kõige rohkem on mul aga kahju neist ullikestest, kes vaid veebiajakirjanduse najal elavadki ja kommentaariumis oma arvamuse välja ütlevad. Või kommentaaridest põhjapanevaid järeldusi teevad.

Mistap ma ütlen. Enne kui online-meedia oma arengus ja trendides väga suurt arenguhüpet ei tee, elavad uudised paberil edasi.

Mastaba.

Online-meedia allakäik ehk kuidas “rahvustennised kaubaks lähevad”

Kõik, kes viimastel nädalatel Eesti online-meediat jälginud, on endalt vähemalt korra küsinud – mis toimub?
Ma siis räägin.

Toimub see, et kogu kupatus lendab varsti vastu taevast ja online hakkab reorganiseeruma. Sest väljaanded kiratsevad, teemasid ei ole ja seetõttu pääseb pildile kõik, mida paber ei avaldaks iial. Pakutakse vaid üht ja sama asja, erinevates kastmetes ja lootuses, et lugeja ei saa aru, mis toimub. Küll saab.

Milles on asi?
Ma siis räägin.

Toimetused on paanikas, sest tilulilu (loe: skandaalid ja bitchid) enam ei müü. Rahvas on tüdinenud. Aga toimetajad ja reporterid peavad endiselt klikke taga nõudma. Nii jooksebki linti kõik. Eranditult. Ja klikke tuleb – sitaks. Või kas ikka?

Statistika räägib. Eelmisel nädalal oli presidendiball. Millest kõigest kirjutati, räägiti. Klikid tulid, kommentaarid samuti. Sitaks. Kuid näiteks nädala lõikes ei paistnud see väljagi. Vastupidi.

Mis edasi?
Ma siis räägin.

EPL hõivab varsti trooni. Paberist ei peaks vist rääkimagi, seal ei suuda näiteks Postimees enam ammu Päevalehega konkureerida.
Veel. 2008. aasta Aasta Ajakirjaniku tiitlile on esitet 3 ajakirjanikku. Kaks neist on EPList. Näeme-näeme, kesse siis saab.
EPL kõigutab Eesti- ja eelkõige Tallinna-nimelist veeklaasi enim. Selle välja ütlemiseks ei pea olema geenius.
Ja EPL online ajab oma rida, on alati ajanud. Nemad liiguvad kindlal kursil. Suurendades pisitasa oma lugejate arvu, keda on küll – praegu veel – vähem kui PMil, kuid kes on seda lojaalsemad ning “skandaalide”, “šokkide” ja “bitchide” maailmas pead ei kaota.

A pole viga. Kui praegu löövad Delfi ja Postimees veel lugejate koguarvult teisi pika puuga, ei pruugi see varsti enam nii olla. Ja kui ongi, siis kindlasti mitte enam sellise infoga nagu praegu. Piisab vaid vaadata Delfi esiuudiseid. Troonivad märksa sisulisemad nupud kui mõni aeg tagasi..

A noh. Lõpetame positiivselt. Õhtuleht küll ei kao. Kuigi sealsed teemad pole ka enam tükk aega olnud enam need, mis mõni aeg tagasi..
Teadagi, miks.

PS! Kogu eelpool kirjutatu on vaid ühe segase isiklik arvamus. Tõenäoliselt ei vasta sellest tõele ükski rida.

Mastaba.

“Türa” müüb

Oli see piisavalt “klikitav” pealkiri ühele blogi sissekandele?

Ma jätan sellesse sissekandesse täpselt nii palju vaba ruumi, kui keegi seda soovib. Kirumiseks ja nii. Mina enam ei viitsi.

Igaüks on isiksus ju. Kõik tahavad midagi arvata. Mina ka, mina ka. Olgugi, et enamasti on kõigil kõigest savi. “A sitta kah, kui juba naabrimees midagi kobiseb, ei saa mina kehvem olla.”

Ära ole jah. Situ oma hinge võõraste mõtetega. Terve maailm teeb seda.
Võib-olla tunned ka end siis natuke rohkem väärt olevat. Kuigi sa oled nagunii lõpmatuseni rohkem väärt, kui sa eales arvata oskad.
- Kui sa eelnevad kaks lauset läbi lugesid, unusta need kohe ära. Sa ei saa aru. -

Mastaba.

Taevas ka ei aita

Miks ei jõua koalitsioon ja opositsioon mitte kunagi kokkuleppele?

Sest kõik räägivad tõtt.

A tõde on see, mis kellelegi/millelegi just hetkel kasulik on.

Mistap. Demokraatia on läbi kukkunud.

Mastaba.

Netipededele mõeldes

Saaremaal on niisugune koht nigu Võrsna.
Tahate teada, kuidas see koht omale nime sai? Muidugi tahate!

Vaadake, asi oli nii. Mitmed head aastad tagasi sattusid saare pääle ühel ja samal ajal – mõelge! – telepedede puuslik Hannes Võrno ja vanamemmede meelispoiss Vahur Kersna. Asi oleks lõppenud suurema kärata, kui Võrno poleks jahil olles komistanud kogemata rahu ja loodust armastava Kersna otsa. Vahur, muidu mõistlik mees, mõtles – “Persse küll, raisk!” – ja tõmbas Võrno džiibile mõnusad kriimud pääle. Hannes jäi aga rahulikuks, patsutas silmnähtavalt erutunud Vahuri õlale ja lausus kuldsed sõnad: “Kui Leonardo Da Vinci oleks kõige ärksamatel hetkedel maailma kuradile saatnud, ei oleks Tom Hanks tulevikus filmirolli saanudki.” Mispeale Vahur rahunes. Kallistas Hannest ja heitis suure kuuse alla unele. Võrno pühkis pisara, pani püssi palge ja käristas magavale Vahurile õkva kohta, mis kirjapanemist ei vääri.
“Minu auto eest.” Ütles Hannes ja paitas Kersnal pead.

Kaks pääva hildam oli Eesti kaardil üks kaunis koht mann. Võrsna.

Mastaba.