Kas paberajaleht kaob?

Üks väheseid inimesi, kes meediast midagi jagab, võttis lõpuks taaskord pikemalt sõna. Huvitav lugemine. (Pee-ess! Lugege ka.)

Ma ei hakka seda artiklit ümber kirjutama, vaid keskendun mõnele punktile, mis ses ilusas kurbloos mind rohkem erutasid.

Austet herr kirjutab sellest, et online meedia ei ole usaldusväärne. Refereeritakse kõike ja kõiki ja see muudab refereeritavad paljuski toladeks. Eks ole. Tõsi see on. Samuti kirjutab auväärne onu, et paberajaleht saab tulevikus eksisteerida vaid siis, kui sellele peale makstakse.

Minu arvates ei kao paberajaleht aga kunagi ja mitte sellepärast, et peale makstakse.
Põhjus on just selles usaldusväärsuses.
Nett pakub palju ja sealt saab ühtteist kiiresti teada, kuid näiteks poliitikute, erakondade, erinevate arvamusliidrite niinimetet plõksimine ei kannata küll kriitikat.
Paraku ei saa online-väljaanded sellest ise aru. Veebiajakirjandus on manipuleeritav ja kurb on näha, et ajakirjanikud - st toimetajad – lähevad pidevalt liimile. Nuppe võetakse blogidest, nuppe tehakse pressiteadete põhjal. Koheselt lupsab see uudislinti ja enamasti ilma teise poole kommentaarita. Ja oi, kui hästi poliitikud seda teavad ja ära kasutavad.
Tõsi, vastaspoole kommentaar tuleb, kuid hiljem. Point on aga selles, et lugeja ei pruugi seda enam lugeda. Tõenäosus, et ta seda ei loe, on seda suurem, kui vastulauset veebiajalehe esiküljele ei panda. Või üldse veebi ei panda, kui auväärne toimetaja leiab, et tema seisukohaga ei nõustu ja jätab lookese avaldamata.

Miks ei võiks toimetajad ise kohe vastulauset küsida, et kirjutada kokku üks tasakaalustatud uudisnupp? Põhjus on selles, et enamasti ei ole neil aega. Uudislint vajab täitmist. Ning ammuöeldud tõde – me elame poolikus infoväljas – saab jällekord kinnitust.

Kõige rohkem on mul aga kahju neist ullikestest, kes vaid veebiajakirjanduse najal elavadki ja kommentaariumis oma arvamuse välja ütlevad. Või kommentaaridest põhjapanevaid järeldusi teevad.

Mistap ma ütlen. Enne kui online-meedia oma arengus ja trendides väga suurt arenguhüpet ei tee, elavad uudised paberil edasi.

Mastaba.

kevad on käes

Ja ärge tulge ütlema, et ei ole kevadekuulutaja.

Miks ei ehitata Saaremaa silda

Ilmas on vaid üks täppisteadus – tagantjärele tarkus. Mitte segi ajada targutamisega mis vaevalt virisemisest eristatav on.

Saaremaa sild on müstiline nähtus. Tegu on projektiga mille tasuvuses kahelda ei saa. Tegu on projektiga mille vajalikuses keegi ei saa kahelda. Ja tegu on projektiga mida ei teostata.

Keskkona mõjud olla kohutavad. Kord hülge ujumist hakkab silla sammas segama -  ja kord merelinnu lendamist.

Aga tegelikult parvlaevaloksudega üle väina sõita on ju palju mõnnam ja romantilisem. Või noh niimoodi räägitakse. Rääkige seda juttu saarlasele kes ei saa reede õhtul koju kuna praam lihtsalt ei sõida või emale isale kes tahavad lapse kooli lõpetamisele minna aga kohtuvad hiiglasliku järjekorraga kus pohmellis tüübid oma järjekordselt võistujoomiselt oma kodudesse üritavad minna.

Oht kaotada saare romantika. MILLINE KURADI ROMANTIKA? purjus Eesti siseturistid ongi see romantika mida niiväga tuleb hoida? Leedo praamiloksud on see romantika? Parved mille peal olla nii mõnus oma lõunat või hommikukohvi võtta. Need inimesed kes sellest räägivad ilmselgelt ei ole nende parvede peal sõõnud-joonud.. Hea ja korraliku toidu hinna eest saab midagi mis vaid tinglikult toiduks klassifitseerub. Ja seda kõike  doteeritakse riigi poolt – see pinnas kus need “kohvikud”restoranid” asuvad alustel mille sõidushoidmise eest maksab riik kenakese kopika. Hollaa ehitame Tallinn-Tartu maantee keskkohta hiiglasliku drive in urka kuhu sissesõitmise eest peab maksma ja kus müüakse romantiliselt kehva toitu ulmeliselt kõrgete hindade eest. Ning ära kah ei lasta enne poole tunni möödumist. Võibolla see on arusaadavam neile kes ei ole pidanud oma elus pikki perioode mitu korda nädalas sõitma saare ja mandri vahet.

Tekib küsimus. Kas tõepoolest oleks riigil kahjulk lasta mõnel eraettevõtjal oma silda püsti lükata? Isemajandav sild. Konkurentsivõimeliste hindadega. Ja konkurentsivõimelisteks hindadeks võib nimetada vabalt ka kaks korda suuremaid hindu kui on praegused praami pileti hinnad.

Regionaalpoliitiline kasumiahnus kirjeldaab järgnevat uitmõtet/arusaama. Kui Saaremaavalitsus doteeriks Saaremaakonna elanike sillapileteid oleksid saare elanikud huvitatud Saaremaale “sissekirjutusest” Samas maavalitsus saaks maksutulu juurde. Ettevõtted, seni kui kehtib riigis kord kus ettevõtted lihtsalt ei maksa tulumaksu ei maksa nendega väga arvestada.

Silla ehitamine oleks vaid kahjulik ühele ärimehele ja tema ärile. Ja sedagi lühikeses perspektiivis.

Saaremaale ehitati süvasadam mis pidi saare majanduse kui paisu tagant lahti päästma – aga nii lolli transiidiärimeest küll ei ole kes laseks laeva pealt kauba maha laadida vaid selle jaoks, et see ühe teise laeva peale sõidutada. Aga arvati, et siiski sadam on tähtsam kui sild.

Olen kohanud erinevaid hinnanguid silla tasuvusaja kohta.. kord 20 kord 10 aastat. Rahvas võtab korteri ostmiseks laenu 30 aasta peale.. auto 5 aasta pealke.. kodukino 3 aasta peale.. ja ikka silda ei saa. Ostan Saaremaal poest paki võid mis on kaks korda laevaga veetud maksan vedamise eest ühele ärimehele, riik maksab kah oma osa. Ostan tüki juustu mis on kaks korda sama laevaga veetud. maksan. maksan. maksan.. Heal juhul maksan ühe korra.. halvemal juhul kaks.

Sild ei olla hea äri. Silla hooldus söövat tulu. Vanaraud skandinaavia skääridest on hoopis omaette ooper, eriti veel eraomandis vanaraud.

Aga pealkirjas on vihjatud, et siin on vastus sellele küsimusele. No ma siis annan vastuse. Saaremaa silda ei ehitata kuna see on liiga kahjulik nende tüüpide jaoks kes seda ehitama ei hakka. Ja neid tüüpe kes seda ehitama ei hakka on palju rohkem kui neid kes seda ehitama hakkavad.

Online-meedia allakäik ehk kuidas “rahvustennised kaubaks lähevad”

Kõik, kes viimastel nädalatel Eesti online-meediat jälginud, on endalt vähemalt korra küsinud – mis toimub?
Ma siis räägin.

Toimub see, et kogu kupatus lendab varsti vastu taevast ja online hakkab reorganiseeruma. Sest väljaanded kiratsevad, teemasid ei ole ja seetõttu pääseb pildile kõik, mida paber ei avaldaks iial. Pakutakse vaid üht ja sama asja, erinevates kastmetes ja lootuses, et lugeja ei saa aru, mis toimub. Küll saab.

Milles on asi?
Ma siis räägin.

Toimetused on paanikas, sest tilulilu (loe: skandaalid ja bitchid) enam ei müü. Rahvas on tüdinenud. Aga toimetajad ja reporterid peavad endiselt klikke taga nõudma. Nii jooksebki linti kõik. Eranditult. Ja klikke tuleb – sitaks. Või kas ikka?

Statistika räägib. Eelmisel nädalal oli presidendiball. Millest kõigest kirjutati, räägiti. Klikid tulid, kommentaarid samuti. Sitaks. Kuid näiteks nädala lõikes ei paistnud see väljagi. Vastupidi.

Mis edasi?
Ma siis räägin.

EPL hõivab varsti trooni. Paberist ei peaks vist rääkimagi, seal ei suuda näiteks Postimees enam ammu Päevalehega konkureerida.
Veel. 2008. aasta Aasta Ajakirjaniku tiitlile on esitet 3 ajakirjanikku. Kaks neist on EPList. Näeme-näeme, kesse siis saab.
EPL kõigutab Eesti- ja eelkõige Tallinna-nimelist veeklaasi enim. Selle välja ütlemiseks ei pea olema geenius.
Ja EPL online ajab oma rida, on alati ajanud. Nemad liiguvad kindlal kursil. Suurendades pisitasa oma lugejate arvu, keda on küll – praegu veel – vähem kui PMil, kuid kes on seda lojaalsemad ning “skandaalide”, “šokkide” ja “bitchide” maailmas pead ei kaota.

A pole viga. Kui praegu löövad Delfi ja Postimees veel lugejate koguarvult teisi pika puuga, ei pruugi see varsti enam nii olla. Ja kui ongi, siis kindlasti mitte enam sellise infoga nagu praegu. Piisab vaid vaadata Delfi esiuudiseid. Troonivad märksa sisulisemad nupud kui mõni aeg tagasi..

A noh. Lõpetame positiivselt. Õhtuleht küll ei kao. Kuigi sealsed teemad pole ka enam tükk aega olnud enam need, mis mõni aeg tagasi..
Teadagi, miks.

PS! Kogu eelpool kirjutatu on vaid ühe segase isiklik arvamus. Tõenäoliselt ei vasta sellest tõele ükski rida.

Mastaba.

hakklihapallike

Noneh.. teeme väiksematest lihapallikestest suuremad lihapallikesed on vähem lugemist.

Rootsis prooviti seda asja aga jõuti järeldusele, et pisitillukesed lihapallikesed on paremad kui hiigelsuured lihapallikesed. Natuke aega läks mööda ja leiti, et tuleks pisitillukesed lihapallikesed siiski normaalsete lihapallikeste suuruseks teha kuna normaalsed lihapallikesed on just sellised mida inimesed armastavad.

Aga noh kes see ikka teiste vigadest õppida tahab.

hommik saabub ja sulgeme baari

Tundmatuks jääda soovinud teadlased on leidnud seose söödud toidukoguse ja kogetava seksi vahel – seos on umbmäärane ja mittemidagi ütlev.

Aga mis siis tegelikult toimub? Tegelikult toimub üks enesekehtestamine ja seda igapäevaselt. Ja kes sellest pole aru saanud ja arvab, et dollarikursi ja naftabarreli hinnaga mängis pisikese transiidivabariigi valitsuse pea võib küll kuhugi peitu pugeda ja minna häbenema. Loomulikult on neid kes igatsevad oma vana tooli ja väga. Aga milles kõik teised süüdi on?

Kaugel pole aeg kui meie veebiajakirjandusest saab koos kõrvuti Spearsi ja Hiltoni aluspesuudistega koos lugeda Savisaare bokseri veeväljasurve suuruse kohta. (Sry Edgar aga ma tean, et kõik on üks enese müümine aga hinda ei maksa ülemõistuse madalale kah lasta).

Vaikiv heakskiit/hukkamõist mentaalse prostitutsiooni suhtes lõpetada ja häält tegema hakata. Tahaks ikka aru saada kas nii on ikka ilus.

Enesemüümine. “Tõe hetk” – mentaalne prostitutsioon. Avalik hukkamõist on osaks saanud aga kuradid vaatavad. Kõik kirusid alguses, nüüd vaikides vaatavad ja naudivad või ei vaata ja vaikivad.

Tihti räägitakse sellest kuis vanasti au ja tõe nimel inimesed üksteisega surmani võitlesid. Mis on au? Au on inimese omaenese egotsentriline arvamus, et tema on tähtsam kui keegi teine. See teine tapku see egotsentrik või surgu. Tõde. Oh tõde. Tõde on ilus – nii nad väidavad.

Tõde on subjektiivne. Tõde on vaataja silmades. Ilu on vaataja silmades.

Milleks kurta selle üle mis meil kõik on. Olgem õnnelikud selle üle mida kõike meil pole.

Õigus sõnavabadusele. Sõna ja vaba! VABAD SÕNAD – KUULUJUTT. Õigus karistamatult lolli mula suust välja ajada. Mõttetut mõla kirja panna. Kuulujutt.  Vabadus valetada, vabadus rääkida tõtt – see õigus meil on.

Õigus oma sõnaavalduste eest vangi minna saada piinatud ja pervatud seitmsel eriviisil. Ja seda päevast päeva ja aastaid järjest – seda õigust meil ei ole.

Aga ükskord tüdib publik klounaadist ja tahab midagi tõelist. Tõelist nagu hommikul tõusev päike ning uni baaridaami silmades. Saabub hommik ja baar pannakse kinni. Ja järgmine vahetus asub tööle.

“Türa” müüb

Oli see piisavalt “klikitav” pealkiri ühele blogi sissekandele?

Ma jätan sellesse sissekandesse täpselt nii palju vaba ruumi, kui keegi seda soovib. Kirumiseks ja nii. Mina enam ei viitsi.

Igaüks on isiksus ju. Kõik tahavad midagi arvata. Mina ka, mina ka. Olgugi, et enamasti on kõigil kõigest savi. “A sitta kah, kui juba naabrimees midagi kobiseb, ei saa mina kehvem olla.”

Ära ole jah. Situ oma hinge võõraste mõtetega. Terve maailm teeb seda.
Võib-olla tunned ka end siis natuke rohkem väärt olevat. Kuigi sa oled nagunii lõpmatuseni rohkem väärt, kui sa eales arvata oskad.
- Kui sa eelnevad kaks lauset läbi lugesid, unusta need kohe ära. Sa ei saa aru. -

Mastaba.

ja austraalia põleb

Kui mina oma üüratu mõttevälgatuse ajel  oma maja vulkaani kraatrisse ehitaks ning see vulkaan purskama hakkaks siis nimetaks ajakirjandus ja üldsus lolliks ja idioodiks. Kui minuga koos sadatuhat narri sama teevad on tegu koleda ja jubeda loodusõnnetusega.

Jah on küll väga paha kui inimesed ja nende kodud põlevad. See on äärmiselt paha. Väga paha on ka see, et  leidub selliseid jobusid kes ise veel ühtteist süütavad. Ja on ikka äärmiselt paha kui inimesed karjakaupa tulevad selle peale, et võiks oma onnid püsti lükata seal kus aastate kaupa normaalselt ei saja. Ning aastatuhandeid on ulatuslikud põlengud oma osa looduse ringmängus mänginud.

jumalasõna võib ju olla mis ta on aga see ka ütleb, et ära raja liivale vaid kaljule.

Taevas ka ei aita

Miks ei jõua koalitsioon ja opositsioon mitte kunagi kokkuleppele?

Sest kõik räägivad tõtt.

A tõde on see, mis kellelegi/millelegi just hetkel kasulik on.

Mistap. Demokraatia on läbi kukkunud.

Mastaba.

Netipededele mõeldes

Saaremaal on niisugune koht nigu Võrsna.
Tahate teada, kuidas see koht omale nime sai? Muidugi tahate!

Vaadake, asi oli nii. Mitmed head aastad tagasi sattusid saare pääle ühel ja samal ajal – mõelge! – telepedede puuslik Hannes Võrno ja vanamemmede meelispoiss Vahur Kersna. Asi oleks lõppenud suurema kärata, kui Võrno poleks jahil olles komistanud kogemata rahu ja loodust armastava Kersna otsa. Vahur, muidu mõistlik mees, mõtles – “Persse küll, raisk!” – ja tõmbas Võrno džiibile mõnusad kriimud pääle. Hannes jäi aga rahulikuks, patsutas silmnähtavalt erutunud Vahuri õlale ja lausus kuldsed sõnad: “Kui Leonardo Da Vinci oleks kõige ärksamatel hetkedel maailma kuradile saatnud, ei oleks Tom Hanks tulevikus filmirolli saanudki.” Mispeale Vahur rahunes. Kallistas Hannest ja heitis suure kuuse alla unele. Võrno pühkis pisara, pani püssi palge ja käristas magavale Vahurile õkva kohta, mis kirjapanemist ei vääri.
“Minu auto eest.” Ütles Hannes ja paitas Kersnal pead.

Kaks pääva hildam oli Eesti kaardil üks kaunis koht mann. Võrsna.

Mastaba.