Kui palju on veebiväljaannetes reklaami?

Ehk reklaamikatkuajastu ja enesehävituslik ajakirjandus

Reklaam ümbritseb meid kõikjal ja kõiges. Seda on juba niivõrd palju, et oleme õppinud seda vältima. Ja miks ajakirjandus enda müüginumbreid igal võimalikul viisil alla kisub?

Mõni aeg püstitas mu kaasmõtleja küsimuse kas paberleht kaob? Mis pani mind mõtlema mis õigupoolest paberlehte siis ka ohustab. Praegusel ajal lehed muust ei kirjuta kui väidetavast majanduskriisist (majanduskriisist rääkimise kriisist nagu mina seda asja nimetan). Ühest küljest kehtib meil siin sõnavabadus, teisest küljest on mängus väljaannete ärihuvid. Tundub, et sõnavabadus on ülekaalumas ärihuvides (selle kohapeal peaks vist mind paduoptimismis süüdistama. Ja isegi kui see mida räägitakse ei ole täielik tõde on see siiski vaba sõna) aga näib, et siiski nii see on. Majanduse raskest seisust ja rahavähedusest peaks ju ometigi inimestel küllalt olema nind iga paberitükk ju maksab. Poes lehte kätte võttes ja nähes ikka ja jälle neid samu pealkirju ei tundu ta õigustavat oma hinda. Rääkimata sellest reklaami hulgast mis selles paberipahmakas on. Ma maksan selle eest, et saaks vaadata asja mile näitamise eest on makstud. Ja mitte vähe. Ei tänan.

Veebis on asjad veelgi hullemad. Veeb on täidetud reklaamiga. Näkkukagavad reklaamid kaasa nillivad reklaamid, häälitsevad reklaamid. Ilma Ad Block Plussita veebiväljaannetesse ekslema ei maksagi minna. Tegin väheke uurimust, et kui palju siiski veebiväljaanded sisaldavad reklaami ja kui palju sisu. Võrdlesin esilehtede kogupikkuses sisu ja reklaami. Kõrvaldasin lehe servadesse jääva tühja osa ning lugesin reklaami alla jäävad pikselid üle (ei siiski mitte “käsitsi”) Kuna ajaga on viimasel ajal veel vägagi kitsas piirdusin nelja küllaltki loetava väljaandega Ja ei arvestanud näkku kargavate reklaamidega mis ise ennast ära kaotasid. Päevalehe ebasõbralik skoor on tingitud mingist jubedast kaasajõlkuvast flashist mis kattis väga suure osa ka sisust kinni, kuna esimese kahe sekundi jooksul silma ei torganud selle sulgemise nuppu jätsin ta sedamoodi ja arvestasin kahjudesse. SL Õhtulehe üllatavalt head skoori põhjendan esilehel oleva reklaami vähesusega. Edaspidi võib juhtuda, et võrdlen mõnel teisel meetodil.

Ja kui keegi selle graafiku pärast ennast väga solvatuna tuneb siis ta võib seda südamerahus teha. Mina igatahes kedagi solvata ei kavatsenud ja kedagi solvumast ma kah keelama ei hakka.

Ahjaa aga sisulist poolt võrreldes. Tundub, et kui asjast Päevaleht ei kirjuta ei ole mõtet seda ka mujalt lugema minna sest see ei vääri aega.  Nii arvan mina. Reklaami vastu on mul ABP ja mind ausaltõeldes ei morjenda see, et üha suurem hulk selle kasutajaid reklaami hinda alla kisub.

Veebiavarustes olen kohanud ka erinevaid lehekülgi mis tuvastavad reklaamiblokeerijaid ning takistavad selle kasutajatel infole ligipääsu – see on üpris kindel viis mismoodi silmamunasid oma lehelt eemal hoida. Ja see on veel rohkem oma huvide vastane käitumine kui pikk ja pidev hala.

Reklaamikatk on ilma vallutanud. Nüüd tuleb ilm tagasi vallutada, veel enne kui pilved päikeseloojangul sõna “tsotsa-tsoola” moodustavad.

The Venus Project

Juhtusin hiljaaegu nägema üllitist nimega “Zeitgeist”. Ja selle järge  “Zeitgeist: Addendum” Tegu on teostega mis oma paranoilisuses ületab isegi minu haiglast fantaasiat. Kõige meeldejäävamad osad neist filmidest olid kirjeldused sellest millisel viisil USA on loodud võlast ja võlg on loodud õhust, küll seal seletati, et raha on võlg ja võlg on raha ja võlale lisandub intress mille tasumiseks raha pole. Loomulikult ei mainitud ära seal püsiväärtuste loomist ja selle seost raha katteks olemisega. Teieses osas kirjeldati päris ilusasti ära kogu see kristlik usund ja selle algupära (tähtkujud ja päikesemärgid ja muu seesugune jura mis on algupäraks hulga usutavam kui juut kes neitsist sündis ja surnuid äratas ning lõpeks ise surnust tõusis) .  Ja lõpetuseks muidugi kutsuti üles praegust raha põhist režiimi kukutama ja looma uut ühiskonnakorda – ressursipõhine eluviis, ehk teisisõnu puhtasse kommunismi. Selle koha peal tuli mängu nähtus nimega Venus Project. Kuna filmid kui sellised olid tõesti hästi tehtud – sisult küll lonkavad aga meelelahutuslikud hakkasin lähemalt uurima  mis asi see Venus Project on.

Venus Project loob nägemusi ressursipõhisest majandusest. Eesmärgiks on, et igal inimesel oleks käes kõik ressursid mida ta vajab – katus peakoha, söök laual, tuba soe, haridus jne.  ja seda kõike ilma hinnasildita. Selles ühiskonnas ei oleks klasse ja kihte. Keegi ei alluks kellelegi.

Vabalt kasutuses olev ressurss. Mileks sulgeda akent kui elektriga saab sisse tungiva külma õhu kiirelt ära soojendada. Ja seda küttekehaga mille saab mittemillegi eest ja energiaga mis on vabalt käes. Ja kui need pagana küttekehad ka soojendavad maja liiga soojaks on ju olemas jahutamiseks omad seadmed.

Jacque Fresco kirjeldab ühiskonda kus puudub vajadus seaduse järele. Ühiskonda kus puudub kuritegevus (vägagi valdav enamus kuritegudest on ju motiveeritud rahast või võimust (nende vahele võiks nagunii võrdumise märgi joonistada). Ometigi ei mainita üht roimarite ajendit armastus, selle puudutmine, kaotamine, kadedus selle üle. Oletagem, et korraliku hariduse ja koduse kasvatusega saab kasvatada inimkonna kes on leppivam armastuse asjades). Ühiskonda kus kõik on vabad. Vabad tegutsema kogu inimkonna hüvanguks. Vabad kasutama maailma ressursse elus püsimiseks. Veider aga ta ei maini ära olukorda kus keegi isik otsustab mitte tegutseda ühiskona hüvanguks vaid vastupidi – säärane käitumine on ressursipõhises majandussüsteemis  ilmvõimatu ja välistatud.

“None are so hopelessly enslaved as those who falsely believe they are free” – Goethe (Seda fraasi nendes Zeitgeisti filmides korrati ikka päris mitmel korral. Irooniline, kas pole. Ühel pool orjastav raha võim ja teiselt pool ühiskondlik saiapudi milles saab ainult allavoolu ujuda.

Zeitgeist’i filmid ütlevad ainult üht – aeg on revolutiooniks. Revolutsiooniks vabanemaks rahast, võimust, kohtutest, vanglatest ja seadusetest.

Juba küllaltki varajases lapsepõlves olin ma veendunud, et tulevik toob ühiskonnakorraludse kus toit ja kehakate pole inimese põhiprobleem ja saab läbi rahata  (kõlab veidralt, et laps sellistele asjadele mõtleb. Ja veel veidram sellest on asjaolu, et laps sellistele asjadele mõtleb sotsiaalkommunistlikus ühiskonnas). Samuti ma mõistsin juba siis, et tegelikult sellist olukorda ei saa tekkida üleöö ja lihtsalt sunniviisiliselt.

Kommunistliku korra loomist läbi revolutsiooni oleme me juba päris mitmel korral näinud. Ja oleme ka näinud kui palju head sellest kõigest tuleb.

Nojah helesinised unistused on toredad. Aga kui nüüd võrrelda Venus Projecti “Equilibriumis” nähtud ühiskonnaga siis kumb on reaalsem oma olemuselt näib reaalsem? Minnes sammuke veel edasi jõuame “Matrixi” maailma – masinad loovad inimestele keskonna ideaalse ja ilusa keskkonna saades vastu vaid tööd, veelkord tööd ja veel rohkem tööd, orjarassiks on need masinad loodud. Ja varem või hiljem viskab keegi esimese pommi.

www.thevenusproject.com

Jälle see kuradi majanduskriis

Seekord siis küsimus selles, kas tõepoolest ongi hunt lambakarjas. Või meile üritatakse selgeks teha, et praegu on viimane aeg osta JahiPüss 2000™.

Üldkokkuvõte praegusest majanduslikust olukorrast. Kõik räägivad – nafta on paha, naftaärikad on pahad. Kiiremas korras tuleks vabaneda nende küüsist, ehitame tuumajaamu, teeme ökoautosid jne. Aga kas leivatootjad tahaksid sellist juttu kuulda? Mis siis lihtne pagar teha saaks? Eks ta võib taignakaussi tatistada ja edasi sõtkuda, sest ta teab, et on, mis on – leiba ostetakse ikka. Sama asi on ka naftatootjatega: tõstsid hinna kõrgele, tatistades sellega kõikidele silmaauku ja keerates dollarikursi pea peale (Forexi poisid muidugi said käsi hõõruda ning habemesse itsitada ja ulmelisi summasid oma pangaarvele kanda) ja suur hädakisa võiski alata.
Eks kõva kisa peale kah mõned lambad üksteist surnuks tambivad.

Poliitiline relv – “Minu juhtimise ajal küll USA dollar ei kukkunud ja nafta oli kah kaks korda odavam”; idiootne, aga toimib.
Kui veel mina noor olin, siis lammas oli targem. Ja sõi noa ja kahvliga, hundikotletti.

Meie “majanduslik olukord” on säärane, et toidupoes saab valida sama tootja sama juustu kahekordse hinnavahega. Kriis seisneb selles, et bensiini hind ongi nii madal, et lausa nutt tuleb peale vaeste tanklakettide raske käekäigu üle järele mõeldes. Terve see pagana aasta ei ole saanud autoga normaalselt sõita, sest kõik kohad on ekskavaatoreid, segumasinaid, teerulle, suitsetavaid ja lebotavaid teetöölisi täis (mine sa võta kinni, aga see ongi nende töö – seista ja oodata veoautot. Ja kui keegi tuleb ütlema, et mis töö see ka on, siis võib ta sirgelt minna sinna, kus päike ka ei paista).

Kas ma olen Ansipi pooldaja? Või meeldib mulle Savisaar? On see erootika või porno? Viagrat ma igatahes müüa ei kavatse ja märksõnu otsimootoritele lahmin ritta täiesti süütundeta, sest ma lihtsalt olen selline.

Ainus, mis veel saaks asja päriselt majanduskriisiks keerata, oleks massiline koondamislaine (milline imetore moodus vabaneda sellest paksu pahandust põhjustavast staažitasust). Või on see juba käes? Ei vist veel. Eks nad kõik ürita meie kauatehtud kaunikesse panustada, aga ma kahtlustan, et nad ei saa sellega hakkama, pealegi keegi peab ju selle töö ikka ära tegema, mis tegemata jääb. Kohe kuidagimoodi ei saa, sest hinnad normaliseeruvad ja normaalsed hinnad ongi need hinnad, mis igal pool ja alati on olnud  – “kuradi kallis”.

Järelduse hetk on käes. Kellel on vähegi võimalik, hakaku kinnisvara kokku krabama.

Ja mul on tõepoolest väga kahju, et sellel teemal ikka ja jälle tuleb sõna võtta. Eks ma üritan ennast ja teisi parandada.

KÕU vs EDGE, ehk elisa AS defineerib lõpmatust*

väited bastardi ellujäämisest on kerged liialudsed. ja bastard sai teada kui suur on “piiramatu*”=lõpmatu=∞ hulk andmeid *. aga tuleb välja, et see on siiski “mõistlikult kasutatud”* lõpmatus.

Saabunud metsa kaasas karbitäis maailma päästvaid vidinaid, karbi peal kirjas KÕU.

1. karbist kogu kammajaa välja. usb pulk, antenn, kahe pistiku ja ühe pesaga usb kaabel, cd draiveritega, hiina- ja eestikeelsed manuaalid.
2. pulga küljest pisike antennijupats lahti kakkuda ja suurem antenn külge ühendada.
3. pulk ühendada usb kaabli pesasse, mõlemad pistikud maci usb portidesse toppida.
4. mac tööle lülitada
5. avastada, et mac ei oska kõuga midagi teha.
6. avada hiinakeelne manuaal
7. mõista, et hiina keelest aru ei saa mitte midagi
8. avada eestikeelne manuaal ja avastada, et asi ei peagi maciga töötama; win 9x, win me, win 2000, win xp, win vista. olgu ma neetud.
9. lapakas win xpga käima, draiver sisse, klientprogrammi käivitumst oodata minuteid (laadis skinni nagu dialoogist lugeda sai)
10. lapakaga mööda õuet ringi joosta, et leida mingisugusedki levi riismedl, kirudes kasutut proget kuna see ei oska midagi erilist levi kohta rääkida, mobiiltelefonidest tuntud pulkadesüsteem ei esinda kuigivõrd adekvaatset infot. pulki on üks, kaks või siis mitte ühtegi ja pidevalt räägib, et “autentitseerimis sündmus” on toimunud (omavoliline tõlge väljamaakeelest) ja ühendus katkenud kuna eemal olev arvuti ei vasta.
11. mööda televiisoriantenni toru üles ronida ja magnetiga välisantenn kinnitada toru külge, avastada, et pulgasüsteem veelgi vähem lootust annab.
12. jätta setivõit elisa EDGEle.

Kõu ei kõma üle maa.. vähemalt mitte seal kus mina olin.

kõu eelised: disainitud ainult üheks asjaks, draiver on mahult oluliselt väiksem, karbis olid ka hiinakeelsed manuaalid, välise antenni kasutamise võimalused (enamusele telefonidele ei saa ühendada välist antenni).
kõu puudused: ei tööta, tahab kasutada kahte usb porti (nagu neid ülearuselt oleks masinate külge kinnitatud (kuigi jah 1000 mA on hulga rohkem kui 500mA)) ei tööta maciga (või noh ma ei saanud proovida leida draivereid macile) ei võimalda kommunikeeruda arvutiga juhtmevabalt. Olemasoleva levi näitamine toimub vaid lühikesel ajahetkel mil ta üritab tõepoolest ühendust luua. klientprogrammi skinni laadimine võtab üüratult palju aega. karbitäis kola on vaja kokku ühendada ja tulemus ei ole sugugi nii kompaktne kui mind uskuma tahetakse panna.

elisa edge eelised: töötab, töötab maciga, saab ühendada juhtmevabalt, ülevaade levi tingimustest on pidev, klientprogramm käivitub kiirelt, arvutiga juhtmevabalt ühendudes näeb asi tõeliselt ilus välja. küllaltki kiire, töötab töötab töötab.
elisa edge puudused: ei ole ülearu kiire, draiver on ebameeldivalt suur. hiinakeelse manuaali puudumine. elisa leping näeb ette “mõistliku kasutamist”*

edge käis läbi se w610i

Klient on kuningas

Äripäevas ilutseb pealkiri “Klient ei ole kuningas“, autoriks on Ekke Lainsalu. Mida see peaks tähendama? Muidugi on klient kuningas. Peab olema kuningas.

Nagu kliente on ka kuningaid igasuguseid nähtud. On egotsentrilisi ja ennastimeltevaid kuningaid – nende unistus on see, et alamad nende ees lipitseksid ja neile kõik hõbekandikul ette tooks. On see mürgikarikas või toasussid. Alam küll teab, et see on kahjulik või kasulik kuingale aga kuningas ise teab mis teeb. On selliseid kuningaid kes ise ei julge otsustada, selle jaoks on tal otsustajad võetud palgale, kindralid, varahoidjad, ministrid, narrid. Ta ei tee ühtki otsust ise. On vulgaarsed kuningad kes ülbitsevad, lubavad taevast seitset sorti paska alla valada kui vaid keegi midagi teeb mis talle ei meeldi. Keegi teda ei karda, ei austa, kõik teevad. On tõeliselt väärikad kuningad, neid ei kõiguta miski. Kui tema ei tea siis ta küsib alamalt kes teab. Kui kuningale meeldib alama jutt ta võtab seda kuulda, kui ei siis ei võta. On kuningaid kes ei püsi kuningad kuigi kaua sest alamatel saab temast villand, nad saadavad ta eksiili ja otsivad endale kuninga kes neile rohkem meeldib, siis jääb kuningal vaid järgimõelda mis ta küll valesti tegi ja otsigu aga uued alamad.

Tundub, et Ekke Lainsalu antud kirjatüks kasutab mõistet kuningas väga stereotüüpselt. Kuningas on tema jaoks ülbe ignorantne molkus, ja ainult seda. Minu kui kliendi jaoks on oluline see, et MINA olen kuningas. Klienditeenindaja ei pea olema lipitsev selgrootu pugejahing aga ta peab arvestama sellega, et tema on klienditeenindaja tänu KLIENDILE.

Võtame või tema näite, et keegi tapab oma ämma kes talle tõepoolest ei meeldi ja see keegi palkab endale meelepärase advokaadi. Idee järgi, et klient ei ole kuningas peaks advokaat käituma just nii nagu on talle kõige kasulikum – mina sellist advokaati küll endale ei taha. Mina tahan advokaati kes teeb kõik minu kasuks (kui selle hulka kuulub enesekindel käitumine ja oma arvamuse avaldamine, lasku käia) ja sellest momendist olen mina kuningas. Niipea kui advokaat hakkab ennast kliendist kõrgemaks seadma muutub ta kasutuks, varem või hiljem.

Milline kuningas oleme me ise? See on meie enda teha.

Appi majanduskriis

Tõde? ei siin pole seda, vaata naabri aknast. Pargitud autos võib tõde olla. Aknast õue piiludes võib tõde näha. Trepikoja kajad on kindel tõe allikas. Aga blogidest seda otsida, selle peale pole küll keegi varem tulnud.

Või noh vähemalt niimoodi on viimane pool aastat kõva häälega karjutud ja aasta või enamgi enne seda kah. Samal ajal forex group lollimeelsetelt* kiiresti rikastumise eesmärgil lihtsalt raha ära võtab. Äravõtmist aitab pidev majanduskriisi kuulutamine. Majanduskriis näri mu läikivmetallperset (ütleks bender). Niikaua kui lollimeelsetel* on raha mida ära võtta ei saa olla majanduskriisist juttugi. No muidugi enam ei kannata diislit peldikupotist alla valada aga kas seda peab siis tegema?

Poodide hinnaralli on praeguseks lõppenud. Bensiini hind on viimasel ajal rahulik olnud. Piimatootöötlejad on ülejääkidesse uppunud. Kuveidi ärikad on stabiilselt oma $130 naftabarreli pealt enda 300% tulu kätte saanud. Ja teie arvate, et probleem on nafta kallis hinnas, ei probleem saab olema siis kui nafta hinnad kukkuma hakkavad. Ja nad kukuvad ja nad kukuvad sellise kolinaga mida pole enam ammu kuulda olnud. Oma ääretus surmatõmbluses nad kiirendavad vaid oma lõppu. Ajagu nafta hinnad üles ja näete peagi, et mõned mehed hakkavad kibekäbekähku tuumajaamu püsti ajama – ohimet inimesed eelistavad odavat elektrit kallile masuudile (kallid naftaärikad* tõstke nafta hinda veelgi siis võib juhtuda, et nad ei suuda lihtsalt oma jaamu püsti ajada kuna transpordi ja ehituskulud lähevad nii suureks, et keegi ei saa jaama ehitamisega hakkama, nojah väljaarvatud juhul kui mõni teist rottidest* ahneks kätte ei lähe ja kartellileppest hoolimata tellimusi täitma hakakvad ja oh seda pasatormi siis äkki kuulutuab mõni naftariik veel teisele naftariigile sõja, ja see on ju midagi ennekuulmatut eksole)

Naftat on ja jääb ülegi iseasi kui kaua seda keegi tarvitada tahab.

Majanduskriisi pole, kas tuleb? ei tea.

Halb uudis on aga see, et pool Aafrikat ja Aasiat sureb nälga või selliste kaubamärkide nagu durex ja billyboy ja trojan omanikud saavad väga rikkaks see tähenab veel rikkamaks.

niimoodi arvan mina. Ja mina ei ole mõtlesin, teeksin, mina olen ütlesiin ja tegin. Ja kõik kes arvavad, et nemad on midagi muud kui see mis nad on teinud ja ütelnud võivad vaadata allmärkust lollimeelsed*

* lollimeelsed kes te tunnete ennast puudutatuna tundke ennast vabalt kometaariumitesse arvamust avaladma. tunnen teile kaasa ja kindlasti vabandan nimeliselt kui oma nime kavatsete avaldada.
*kõik naftaärikad on samuti oma arvamust avaldama aga teie ees ma vabanda küll ei kavatse. Eriti kuna foiniiklased on raha leiutanud, juba päris ammu ja ma olen seda teile liigagi palju andnud juba.
*Kõik rotid kes tunnevad ennast puudutatuna tuhat vabandust…

(24. juuli) kirjutab ka http://eesti.wordpress.com/2008/07/24/majanduskriisistbuumist-jarelevaade-helgusega/

jälle prügi sorteerimisest

Puhkuselt tulnud ja nädalaid tigupostikastist eemal olnud avastasin, et see on täis topitud järjekordseid suurepäraseid pakkumisi mida ei saa ju ometigi mööda lasta.

ülal paremas nurgas on avalik teadaanne. neile kes kipuvad unustama millega on tegu.

Kes on need pahad inimesed kes käivad postkasti igasugu paska toppimas? Ka nendesse mille peale on suurelt kirjutatud, et ärge tehke niimoodi. Igasugused mõtted on peast läbi käinud, alates vedrupüssi ja lõpetades karuraudadega, mitteüks neist pole seadusega kooskõlas. Lõpuks ühel toredal õhtul mulle jõudis kohale, et igasugu äriettevõtete omanikele ei ole kohale jõudnud, et ma ei ole huvitatud nende rämpsust.

Ma võiks tormata peotäis paberipahna kaasas nende esindusse ja esimese ettejuhtuva klienditeenindaja läbi sõimata.

Aga see pole ju ilus.

Aga ma võin selle neile tagasi postitada kaasas südamlik kiri* mark ilusasti peal.

Poeketi juhiabi ei oleks ju meeletult röömus kui ta peaks iga päev avama kümneid ümbrike milles on nende enda tellitud reklaamleht ja südamlik kiri. JA MILLE KURADI PÄRAST PEAN MINA OLEMA ÕNNELIK LEIDES POSTKASTIST KIRJUT PABERIT MILLE KÜTTEVÄÄRTUS VAEVU POSITIIVSES SKAALAS PÜSIB? Ainus probleem on vaid selles, et postiteenuste hinnad aiva kasvavad.

*südamlik kiri:

Tere väga austatud (nimi)
Mina olen südamest õnnelik, et mul avanes võimalus tuvuda teie pakutud toodetega ja nende hindadega, saadan tagasi teie tutvustuse, et teil oleks seda suurepärast trükist võimalik teistele inimestele postkasti toppida, et nad saaksid poekotte ühte kätte võttes ennast rebestada samal ajal postkastivõtit taskust kaevates ja seda kõike vaid selleks, et saada kätte see paberitükk mille reklaamiline, kunstiline, informatiivne väärtus võrdub vahtralehe omadega. Teie koletu suhtumine enda potetnsiaalsetesse klientidesse põhjustab mus raevu. See on viimane hoiatus või ma võtan kasutusele drastilisemad meetmed, meie riigis kehtivad seadused ja eraomandi tahtlik risustamine on seadusega karistatav. Kavaten tagasi saata iga viimasegi reklaamlehe mis ma leian oma postkastist. Ühel hetkel hakkan ma lisaks teie lehtedele saatma tagasi teie (poja/tütre) kehaosi ja ma väga soovitan teie sekretäri vaimse ja füüsilise tervise huvides, et te hangite posti läbivalgustamiseks vajalikud seadmed.

siiralt teie suurim austaja.

sattusin vist vedi hoogu..
ma arvan, et kui minusuguseid oleks rohkem poleks snailspamm probleemiks või noh oleks varjutatud teistsuguste probleemidega.

lühidalt, kutsun üles kõiki kellel on vähegi viitismist prügi sorteerida sorteerida järngevalt: pakend, paber, spämm. ja spämm toppida esimesse ettejuhtuvasse firma postkasti kes tegeleb ise spämmimisega las pärast ise jagavad.

kaugeltki mitte kõik pole tõsi mis ma kirjutan. mõni asi puhtjuhuslikult lihtsalt vastab ühiskondlikule arusaamale tõest. ärge siis mind süüdistage, süüdistage ühiskonda või televisiooni.

lapsed märkideks märgid kaubaks.

No päriskõik mis siin kirja pannakse ei ole täielik vale.

Ajakirjandus ja üldsus nutab ja haliseb laste väärkohtlemise üle tänapäeva nooruse hukas oleku üle. Ja nüüd lisan küllale veel külla, et küll juba liiga ei tee. Juhtusin nägema ühte tütarlast kes kandis üht ilusat punast kampsunit millele oli kuldse niidiga kujutatud jänkut. Ja justnimelt seda maailmakuulsat jänkut. Samuti oli kirjutatud selle sama ilusa kuldse niidiga “üheteatavaerootikakonserninimi”. Ega sellel polekski midagi viga olnud kui see tütarlaps oleks olnud kümmekond aastat vanem olnud. Ja isegi poleks siis väga hullu olnud, kui laps oleks seda kodus kandnud. Aga koolis? Vist mitte. Aga kas laps selles kõiges ise süüdi on? kindlasti mitte. Aga kui paljud meist on näinud tänavatel lapsi kandmas teatava viinatootja reklaamiga mütse, salle, käpikud. Paljud ja miks lapsed just – mitteüks normaalne täiskasvanud inimene ei ole nõus kandma sellist sõna kõige otsemas mõttes informaatilist rämpsu. Need tooted ei ole kuigi kvaliteetsed ja kannavad ainust eesmärki – müüa toodet millega neid “tasuta” kaasa antakse. Tegelikult on neil kõigil tasu tasuks on see, et reklaami ohver lubab oma lapsel teha lobitööd ja näidata kaubamärki tulevastele klientidele. Reklaam on kallis, mõne minutise reklaamiklipi eest televisoonis makstakse üüratuid summasid. Aga üüratu summa eest saab ka toota suure koguse nänni “tasuta” ära jagamiseks. Tagasi laste juurde, lapsi ei huvita mis neil seljas on. Lapsi huvitab teiste laste tähelepanu. “Oo ViinaMüts äge kust sa said? Kas sulle ka anti? Kas sulle ka hommikul ooksendasid?”; “Oo ErootikaKonserni pullover, kust said? Kas sulle ka näidati? Kas sinust ka pilti tehti? Kas sa tahaksid veel teha pilti ma tean ühte meest kes annab maiustusi kui lased tal enda…”. Nende laste vanemad kes oma lapsed reklaamiks maha müüvad (müüvad on tegelikult ilmselge liialdus, kui paljud tänu sellele saavad rahalist kasumit? Parem on öelda ära annavad annavad) võiksid mõelda kas see mida nad reklaamima hakkavad on ikka see mille tarbimist oma laste poolt tahavad või mitte.

Mulle küll on jäänud mulje, et tänapäeva noorus pole hukas vaid mõnekümne aasta tagune noorus on hukas.

Ah eks see turumajandus olegi rohkem lastepornomo peale üles ehitatud.