ja teinekord on mõned asjad siiski valed.

Minu arusaam valest on kindlasti erinev paljude teiste arusaamast. Ja kohe kindlasti ei hakka ma ennast (täna) vaevama teiste inimeste arusaamadega.

Igatahes kuuma päikese käes vedelemine on lõbus ajaviide ja jahedas merevees ujumine pea spordi tegemiseks klassifitseerub. Rannaliivas leiduvat paska nimetatakse looduseks ja selles leiduvaid miinikilde, lennukipomme, masuudivaate, pudelipõhju ja okastraati nimetatakse reostuseks. Reostust mis otseselt tungib inimese oma isikliku keha poolt omandatud ruumi nimetatakse. kurat ma ei tea kuidas seda nimetatakse. Igatahes on tegu millegi ebameeldivaga, mille ebameeldivus on võrdelises seoses selle “asja” hõivatud ruumalaga. Ning samuti sellega kui palju on objektil nurki ja teravaid servi. Samas teinekord on hea kui miski teravaservaline penetreerib inimese omaeenese kallisse ruumi. Eriti siis kui miski eelpoolnimetatud pudelipõhi on kehasse pidama jäänud, ega taha abistamata välja tulla.

Aga seda kõike juhul kui nende penetreerijate käsitsemisel tegutsevad treenitud ja haritud inimesed kes on õppinud eemaldama kehast igasugust paska ja oskavad inimese pärast kokku lappida, muidugi kui ei juhtu olema reede pärastlõuna.. ja kui juhtub olema pärastlõuna tuleb leppida asjaoluga, et elu eest tuleb võidelda. Sport ja lõbus ajaviitmine ühes lauses ja sellele järgneb elu eest võitlemine. kas seal on mingi seos?
penetreerivatest vöörkehadest võiks veel niimõndagi vesta aga ma arvan, et selleteemalisi kajastusi on enam kui küll.

Selle viimase pildi kohta ei taha isegi mitte sulaselget valet kirjutada. Mõlemad pildid pärinevad ühe teatud haigla kirurgia osakonna stendilt. Igatahes muretsevatele omastele peaks need lõbu pakkuma. Natuke isegi pakkusid.. Aga ma olen päris kindel, et mitte sellisel viisil nagu nende riputajal mõttes oli.

SSDD*

*SSDD – same shit different day

Pealkiri ütleb kõik. Ometigi see pealkiri ütleb kõik mida tegelikult siin olla ei tohiks. Kogu selle värgi eesmärk siin on just vastupidine – vältida SSDD olemasolu

No igatahes. Selle aasta algus on olnud suurepärane – esimesed torutööd on tehtud ja muud sellist. Aga nüüd asjast endast.

Hommikul ajasin ennast vara üles, et ikka normaalsel ajal tööle jõuda ja midagi asjaliku ära teha. Erilise inimese eriline hommik (no tunnistagem asjaolu, et tegelikult enda arvates oleme me kõik ikka natuke erilised) trepikoja pimedus on lausa häiriv, poleks uskunud, et oma elu jooksul hakkan ma kurtma, et talvel on väljas pime – mulle meeldib hämarus ja pimedus. *Lõks* valgus põlema hophophop trepsit alla kaks korrust mindud. “Ahsavanakuratvõtmed”. Üles tagasi, “võtmed, võtmed, võtmed, käes”. Uksest välja. “See oli neist küll kena, et nad seinad ära värvisid”. Esimesest trepist all teine trepp. pooled astmed on ju nagunii nõrkadele pandud. kaks astet korraga alla. “Ma ei vajutanud lülitit, ega ju..”… …

tegelikult nad oskavad ju tänapäeval kõike parandada. Aga puuduvaid hambaid mittevalutama nad ei oska panna.

See on täpselt see mida ei juhtunud täna hommikul.