Kui palju on veebiväljaannetes reklaami?

Ehk reklaamikatkuajastu ja enesehävituslik ajakirjandus

Reklaam ümbritseb meid kõikjal ja kõiges. Seda on juba niivõrd palju, et oleme õppinud seda vältima. Ja miks ajakirjandus enda müüginumbreid igal võimalikul viisil alla kisub?

Mõni aeg püstitas mu kaasmõtleja küsimuse kas paberleht kaob? Mis pani mind mõtlema mis õigupoolest paberlehte siis ka ohustab. Praegusel ajal lehed muust ei kirjuta kui väidetavast majanduskriisist (majanduskriisist rääkimise kriisist nagu mina seda asja nimetan). Ühest küljest kehtib meil siin sõnavabadus, teisest küljest on mängus väljaannete ärihuvid. Tundub, et sõnavabadus on ülekaalumas ärihuvides (selle kohapeal peaks vist mind paduoptimismis süüdistama. Ja isegi kui see mida räägitakse ei ole täielik tõde on see siiski vaba sõna) aga näib, et siiski nii see on. Majanduse raskest seisust ja rahavähedusest peaks ju ometigi inimestel küllalt olema nind iga paberitükk ju maksab. Poes lehte kätte võttes ja nähes ikka ja jälle neid samu pealkirju ei tundu ta õigustavat oma hinda. Rääkimata sellest reklaami hulgast mis selles paberipahmakas on. Ma maksan selle eest, et saaks vaadata asja mile näitamise eest on makstud. Ja mitte vähe. Ei tänan.

Veebis on asjad veelgi hullemad. Veeb on täidetud reklaamiga. Näkkukagavad reklaamid kaasa nillivad reklaamid, häälitsevad reklaamid. Ilma Ad Block Plussita veebiväljaannetesse ekslema ei maksagi minna. Tegin väheke uurimust, et kui palju siiski veebiväljaanded sisaldavad reklaami ja kui palju sisu. Võrdlesin esilehtede kogupikkuses sisu ja reklaami. Kõrvaldasin lehe servadesse jääva tühja osa ning lugesin reklaami alla jäävad pikselid üle (ei siiski mitte “käsitsi”) Kuna ajaga on viimasel ajal veel vägagi kitsas piirdusin nelja küllaltki loetava väljaandega Ja ei arvestanud näkku kargavate reklaamidega mis ise ennast ära kaotasid. Päevalehe ebasõbralik skoor on tingitud mingist jubedast kaasajõlkuvast flashist mis kattis väga suure osa ka sisust kinni, kuna esimese kahe sekundi jooksul silma ei torganud selle sulgemise nuppu jätsin ta sedamoodi ja arvestasin kahjudesse. SL Õhtulehe üllatavalt head skoori põhjendan esilehel oleva reklaami vähesusega. Edaspidi võib juhtuda, et võrdlen mõnel teisel meetodil.

Ja kui keegi selle graafiku pärast ennast väga solvatuna tuneb siis ta võib seda südamerahus teha. Mina igatahes kedagi solvata ei kavatsenud ja kedagi solvumast ma kah keelama ei hakka.

Ahjaa aga sisulist poolt võrreldes. Tundub, et kui asjast Päevaleht ei kirjuta ei ole mõtet seda ka mujalt lugema minna sest see ei vääri aega.  Nii arvan mina. Reklaami vastu on mul ABP ja mind ausaltõeldes ei morjenda see, et üha suurem hulk selle kasutajaid reklaami hinda alla kisub.

Veebiavarustes olen kohanud ka erinevaid lehekülgi mis tuvastavad reklaamiblokeerijaid ning takistavad selle kasutajatel infole ligipääsu – see on üpris kindel viis mismoodi silmamunasid oma lehelt eemal hoida. Ja see on veel rohkem oma huvide vastane käitumine kui pikk ja pidev hala.

Reklaamikatk on ilma vallutanud. Nüüd tuleb ilm tagasi vallutada, veel enne kui pilved päikeseloojangul sõna “tsotsa-tsoola” moodustavad.

KÕU vs EDGE, ehk elisa AS defineerib lõpmatust*

väited bastardi ellujäämisest on kerged liialudsed. ja bastard sai teada kui suur on “piiramatu*”=lõpmatu=∞ hulk andmeid *. aga tuleb välja, et see on siiski “mõistlikult kasutatud”* lõpmatus.

Saabunud metsa kaasas karbitäis maailma päästvaid vidinaid, karbi peal kirjas KÕU.

1. karbist kogu kammajaa välja. usb pulk, antenn, kahe pistiku ja ühe pesaga usb kaabel, cd draiveritega, hiina- ja eestikeelsed manuaalid.
2. pulga küljest pisike antennijupats lahti kakkuda ja suurem antenn külge ühendada.
3. pulk ühendada usb kaabli pesasse, mõlemad pistikud maci usb portidesse toppida.
4. mac tööle lülitada
5. avastada, et mac ei oska kõuga midagi teha.
6. avada hiinakeelne manuaal
7. mõista, et hiina keelest aru ei saa mitte midagi
8. avada eestikeelne manuaal ja avastada, et asi ei peagi maciga töötama; win 9x, win me, win 2000, win xp, win vista. olgu ma neetud.
9. lapakas win xpga käima, draiver sisse, klientprogrammi käivitumst oodata minuteid (laadis skinni nagu dialoogist lugeda sai)
10. lapakaga mööda õuet ringi joosta, et leida mingisugusedki levi riismedl, kirudes kasutut proget kuna see ei oska midagi erilist levi kohta rääkida, mobiiltelefonidest tuntud pulkadesüsteem ei esinda kuigivõrd adekvaatset infot. pulki on üks, kaks või siis mitte ühtegi ja pidevalt räägib, et “autentitseerimis sündmus” on toimunud (omavoliline tõlge väljamaakeelest) ja ühendus katkenud kuna eemal olev arvuti ei vasta.
11. mööda televiisoriantenni toru üles ronida ja magnetiga välisantenn kinnitada toru külge, avastada, et pulgasüsteem veelgi vähem lootust annab.
12. jätta setivõit elisa EDGEle.

Kõu ei kõma üle maa.. vähemalt mitte seal kus mina olin.

kõu eelised: disainitud ainult üheks asjaks, draiver on mahult oluliselt väiksem, karbis olid ka hiinakeelsed manuaalid, välise antenni kasutamise võimalused (enamusele telefonidele ei saa ühendada välist antenni).
kõu puudused: ei tööta, tahab kasutada kahte usb porti (nagu neid ülearuselt oleks masinate külge kinnitatud (kuigi jah 1000 mA on hulga rohkem kui 500mA)) ei tööta maciga (või noh ma ei saanud proovida leida draivereid macile) ei võimalda kommunikeeruda arvutiga juhtmevabalt. Olemasoleva levi näitamine toimub vaid lühikesel ajahetkel mil ta üritab tõepoolest ühendust luua. klientprogrammi skinni laadimine võtab üüratult palju aega. karbitäis kola on vaja kokku ühendada ja tulemus ei ole sugugi nii kompaktne kui mind uskuma tahetakse panna.

elisa edge eelised: töötab, töötab maciga, saab ühendada juhtmevabalt, ülevaade levi tingimustest on pidev, klientprogramm käivitub kiirelt, arvutiga juhtmevabalt ühendudes näeb asi tõeliselt ilus välja. küllaltki kiire, töötab töötab töötab.
elisa edge puudused: ei ole ülearu kiire, draiver on ebameeldivalt suur. hiinakeelse manuaali puudumine. elisa leping näeb ette “mõistliku kasutamist”*

edge käis läbi se w610i

jälle prügi sorteerimisest

Puhkuselt tulnud ja nädalaid tigupostikastist eemal olnud avastasin, et see on täis topitud järjekordseid suurepäraseid pakkumisi mida ei saa ju ometigi mööda lasta.

ülal paremas nurgas on avalik teadaanne. neile kes kipuvad unustama millega on tegu.

Kes on need pahad inimesed kes käivad postkasti igasugu paska toppimas? Ka nendesse mille peale on suurelt kirjutatud, et ärge tehke niimoodi. Igasugused mõtted on peast läbi käinud, alates vedrupüssi ja lõpetades karuraudadega, mitteüks neist pole seadusega kooskõlas. Lõpuks ühel toredal õhtul mulle jõudis kohale, et igasugu äriettevõtete omanikele ei ole kohale jõudnud, et ma ei ole huvitatud nende rämpsust.

Ma võiks tormata peotäis paberipahna kaasas nende esindusse ja esimese ettejuhtuva klienditeenindaja läbi sõimata.

Aga see pole ju ilus.

Aga ma võin selle neile tagasi postitada kaasas südamlik kiri* mark ilusasti peal.

Poeketi juhiabi ei oleks ju meeletult röömus kui ta peaks iga päev avama kümneid ümbrike milles on nende enda tellitud reklaamleht ja südamlik kiri. JA MILLE KURADI PÄRAST PEAN MINA OLEMA ÕNNELIK LEIDES POSTKASTIST KIRJUT PABERIT MILLE KÜTTEVÄÄRTUS VAEVU POSITIIVSES SKAALAS PÜSIB? Ainus probleem on vaid selles, et postiteenuste hinnad aiva kasvavad.

*südamlik kiri:

Tere väga austatud (nimi)
Mina olen südamest õnnelik, et mul avanes võimalus tuvuda teie pakutud toodetega ja nende hindadega, saadan tagasi teie tutvustuse, et teil oleks seda suurepärast trükist võimalik teistele inimestele postkasti toppida, et nad saaksid poekotte ühte kätte võttes ennast rebestada samal ajal postkastivõtit taskust kaevates ja seda kõike vaid selleks, et saada kätte see paberitükk mille reklaamiline, kunstiline, informatiivne väärtus võrdub vahtralehe omadega. Teie koletu suhtumine enda potetnsiaalsetesse klientidesse põhjustab mus raevu. See on viimane hoiatus või ma võtan kasutusele drastilisemad meetmed, meie riigis kehtivad seadused ja eraomandi tahtlik risustamine on seadusega karistatav. Kavaten tagasi saata iga viimasegi reklaamlehe mis ma leian oma postkastist. Ühel hetkel hakkan ma lisaks teie lehtedele saatma tagasi teie (poja/tütre) kehaosi ja ma väga soovitan teie sekretäri vaimse ja füüsilise tervise huvides, et te hangite posti läbivalgustamiseks vajalikud seadmed.

siiralt teie suurim austaja.

sattusin vist vedi hoogu..
ma arvan, et kui minusuguseid oleks rohkem poleks snailspamm probleemiks või noh oleks varjutatud teistsuguste probleemidega.

lühidalt, kutsun üles kõiki kellel on vähegi viitismist prügi sorteerida sorteerida järngevalt: pakend, paber, spämm. ja spämm toppida esimesse ettejuhtuvasse firma postkasti kes tegeleb ise spämmimisega las pärast ise jagavad.

kaugeltki mitte kõik pole tõsi mis ma kirjutan. mõni asi puhtjuhuslikult lihtsalt vastab ühiskondlikule arusaamale tõest. ärge siis mind süüdistage, süüdistage ühiskonda või televisiooni.

lapsed märkideks märgid kaubaks.

No päriskõik mis siin kirja pannakse ei ole täielik vale.

Ajakirjandus ja üldsus nutab ja haliseb laste väärkohtlemise üle tänapäeva nooruse hukas oleku üle. Ja nüüd lisan küllale veel külla, et küll juba liiga ei tee. Juhtusin nägema ühte tütarlast kes kandis üht ilusat punast kampsunit millele oli kuldse niidiga kujutatud jänkut. Ja justnimelt seda maailmakuulsat jänkut. Samuti oli kirjutatud selle sama ilusa kuldse niidiga “üheteatavaerootikakonserninimi”. Ega sellel polekski midagi viga olnud kui see tütarlaps oleks olnud kümmekond aastat vanem olnud. Ja isegi poleks siis väga hullu olnud, kui laps oleks seda kodus kandnud. Aga koolis? Vist mitte. Aga kas laps selles kõiges ise süüdi on? kindlasti mitte. Aga kui paljud meist on näinud tänavatel lapsi kandmas teatava viinatootja reklaamiga mütse, salle, käpikud. Paljud ja miks lapsed just – mitteüks normaalne täiskasvanud inimene ei ole nõus kandma sellist sõna kõige otsemas mõttes informaatilist rämpsu. Need tooted ei ole kuigi kvaliteetsed ja kannavad ainust eesmärki – müüa toodet millega neid “tasuta” kaasa antakse. Tegelikult on neil kõigil tasu tasuks on see, et reklaami ohver lubab oma lapsel teha lobitööd ja näidata kaubamärki tulevastele klientidele. Reklaam on kallis, mõne minutise reklaamiklipi eest televisoonis makstakse üüratuid summasid. Aga üüratu summa eest saab ka toota suure koguse nänni “tasuta” ära jagamiseks. Tagasi laste juurde, lapsi ei huvita mis neil seljas on. Lapsi huvitab teiste laste tähelepanu. “Oo ViinaMüts äge kust sa said? Kas sulle ka anti? Kas sulle ka hommikul ooksendasid?”; “Oo ErootikaKonserni pullover, kust said? Kas sulle ka näidati? Kas sinust ka pilti tehti? Kas sa tahaksid veel teha pilti ma tean ühte meest kes annab maiustusi kui lased tal enda…”. Nende laste vanemad kes oma lapsed reklaamiks maha müüvad (müüvad on tegelikult ilmselge liialdus, kui paljud tänu sellele saavad rahalist kasumit? Parem on öelda ära annavad annavad) võiksid mõelda kas see mida nad reklaamima hakkavad on ikka see mille tarbimist oma laste poolt tahavad või mitte.

Mulle küll on jäänud mulje, et tänapäeva noorus pole hukas vaid mõnekümne aasta tagune noorus on hukas.

Ah eks see turumajandus olegi rohkem lastepornomo peale üles ehitatud.