hakklihapallike

Noneh.. teeme väiksematest lihapallikestest suuremad lihapallikesed on vähem lugemist.

Rootsis prooviti seda asja aga jõuti järeldusele, et pisitillukesed lihapallikesed on paremad kui hiigelsuured lihapallikesed. Natuke aega läks mööda ja leiti, et tuleks pisitillukesed lihapallikesed siiski normaalsete lihapallikeste suuruseks teha kuna normaalsed lihapallikesed on just sellised mida inimesed armastavad.

Aga noh kes see ikka teiste vigadest õppida tahab.

Microsoft Windows 7 Beta installimine virtuaalkastis

Mõned päevad tagasi tuli spämmi ja muu sodi hulgas kiri mis algas

Greetings bastard. (nimi on muudetud, microsfti esindajad siiski mind bastardiks ei kutsu, ega ma seda neile pahaks ei panekski)

I hope you are as pumped as I am to start playing with the beta of Windows 7. We’ve certainly made it easy to do so. IT professionals now have a place of their own to download the Windows 7 Beta.

Seda kirjakest oli kõvasti veel, kuis kirjeldati kuiväga see uus winduus revolutsioneerib kogu maailma ja tont teab mida kõike veel…  Ja ma ei hakka kirjeldamagi kui mittepumped ma tegelikult olin aga sellel pole ka mingit tähtsust.

Kuna seni on win 7 teemast vägagi positiivselt räägitud otsustasin ise järgi vaadata millega siis tegu on. Kuna mul tõesti ühtki füüsilist masinat üle polnud sai vaadatud üks veidi alakoormatud server kus vaba 3GHz tuuma ja 1GB rammu ikka leiab, kiire ja valutu VirtualBox OSE install oli seal varem ära tehtud. DVD tõmmisfaili allaladimisel loomulikult ei olnud mu kauaaegsest sõbrast ja partnerist iceweaselist/firefoxist suurt kasu sest mozillavaenulikumat lehte kui on microsofti oma annab otsida. Aga konqueror sai siiski kenasti hakkama.

Ega siis midagi üle ssh serverisse, lubades X serveri väljundi enda masinasse üle kanda. Käivitasin virtualboxi ja tegin uue virtuaalmasina. Käivitasin oma mõttelise masina ja asetasin DVD tõmmisfaili olematusse draivi…

Esimese asjana tahetakse teada mu keelelised eelistused ja sellest järeldab vaikimisi valikud läbi terve installi. Järgmisena siis nupp INSTALL. Samas on viit helpfailile mis jutu järgi räägib sellest mida peaks teadma enne windowsi install aga tegelikult vatrab hoopis midagi vistast…

Ja siis tuleb EULA mis teatab puruõnnnelikuna, et 1. augustil muutub see install kasutuks,  samuti on nad nii lahked ja lubad päriselt kah seda installida virtuaalmasinatele vau mind ei pandagi vangi, Ning tegelikult on tegu pre reliisiga mis tähendab, et see võib tegelikust tootest erineda ja miski ei kinnita seda, et tegelikult win 7 välja tulebki. Ja nüüd tuleb pirn, kui Microsoftile kuuluv tarkvara (jah see kuulub Microsoftile ja kasutaja võib ainult seda kasutada) keerab kasutaja masina peesse siis Microsoft hüvitab reaalsest kahjust kuni viie usa dollarini. Ja see kuni kehtib isegi juhul kui Microsoft teadis või oleks pidanud teadma seda, et nende tarkvara hävitab arvuteid. Seal oli veel mõned sõnad sellest kirjas, et tegelikult ei tohi seda softi testvaraga testida ja sellest infot levitada ilma Microsofi kirjaliku loata. Ja nii edasi.

Edasi pakutakse valida kas uuendada vana windowsi või siis teha värske install avanced valiku alla peidetuna. Edasi tuli partitsiooneerimine mis oli kohe väga lihtsaks tehtud. Ja siis failide kopeerimine restart ja kasutajanime ja masinanime küsimine. Ja siis muidugi regamisvõti mis nägevat välja umbes xxxxxxxxxxxxxxx,Ilmusid mõningased rohelised ja punased kilbid, mis ilmselgelt peaksid looma mulje turvalisest ja lahedast operatsioonisüstemeist. milledest ma otsustasin valida punase kuna mu virtuaalne traat oli seinast tõmmatud.  Ühe kohapeal käis vilks ajavööndi ja kellaaja sättimise valikud millest ma unustasin screenshoti teha kuna seal ei olnud midagi sättida. Ja oligi desktop ees. Kiire vaade mis cmd winduusi versiooniks ütleb . Väidetavalt olla see nii, et vista jaoks kirjutatud soft paanikasse ei satuks kuna vista pidi olema ju ülim ja see mis hävitab kõik teised ja seeläbi olema ka viimane. Või siis on win7 windows vista sp2  või kui versiooninumbrit uskuda siis suisa vista sp1.7 (ausõna ma ei tea mismoodi microsoft oma versioonindust korraldab). Mu murdosa serverist skooris sugugi mitte halvasti (välja arvatud graafika osas). Samaväärne raud tuleb tänapäeval küllaltki odavalt kätte.

Kokkuvõtteks tundus install olevat kiirem ja lihtsam kui Windows XP oma  analoogsel virtuaalmasinal ja silmakommi oli kah rohkem ja veel.

Lähitulevikus teen asjakesega veel loomkatseid

Iga õpetaja arvuti

Minu kahe väikese õrna käe vahele sattus hetkeks selline aparaat. Mida tiigrihüppamise vahendusel kõikide õpetajate sülle tahetakse sokutada. Ja mille pärast meie kodumaised arvutitootjad/vahendajad pidid äärepealt üksteisel kõrid läbi närima, sellest kõride närimisest ma ei viitsigi rohkem pajatada.

Tegu on siis HP Compaq 6910p 14.1″ laiekraaniga masinaga. HP proffessional line või midagi sellist, kuulu järgi. Kirjeldan siis siin tähelepanekuid kronoloogilises ja kohati suvalises järjekorras. (lisasin specid↓)

Kast, milles toode kohale toodi, on aukartust äratavalt suur. Kast nagu kast ikka. Mingil veidral põhjusel on Inteli logo kastile kleebitud; huvitav, kas HP ladudes käib asi niimoodi – INTEL logo kandvad kastid sinna hunnikusse ja AMD logo kandvad tänna. Ja need VIA logo kandvad käivad laoplatsil (sry no hard feelings VIA).

Kolakarp tuleb esimesena välja. Selles on toiteplokk, paks kotitäis võõrkeelset kirjandust (nende hulgas ka korea riisikorjaja tõlge hiina keelest inglise keelde ja sellest omakorda kirjaoskamatu prantsuse talumehe tõlge eesti keelde. Tegelikult asi pole sugugi nii hull, aga see keelekasutus nendes juhendites lihtsalt kutsub…) ja aku. Samuti on kaasas plastmassitükk, millega saab CD/DVD seadme augu täis toppida, kui see masinast välja võtta. Kolakarbi all on kilekott, millel on kujutatud koledad asjad, mida sellega teha ei tohi. Kotis on lapaka jaoks sobilik õlakott – täiesti viisakas, lihtne ja mitte ülearu ilus. Kõik hädavajalik peaks sisse kenasti ära mahtuma. Ja koti all on oma koha leidnud kangelane ise. Kindlalt omal kohal ja samuti koledate piltidega kilekotti pakitud.

Aga asja kallale. Masinal oli märgata ka koostekvaliteedi stiilinäidet. Ekraanihinge koha pealt oli kate korralikult kinnitamata, aga mina oma üüratus läbematuses lükkasin selle klõpsti  kinni, nagu asi olema peaks. Enne kui tabasin fotokaamerat rabada. Põhja all on suur ühendus pordilaiendi tarbeks. Huvitav, mis siis juhtub, kui masin asetada kirjaklambrile? Samuti on seal Vista Pro kleebis ja tasku, kuhu saab miski paberitüki toppida. Põhjaalustel kaantel on kujutatud seadmed, millele nende alt ligi pääseb – tulevikus, kui õpetajad ise ühtteist muuta ja nokkida tahavad, ei kaota liiga palju kruvisid.  Selle koha peal oleks tarvilik väike kommentaar. Nimelt on õpetajal, kes on seda masinat kolm aastat kasutanud, õigus see endale osta jääkväärtusega 10% soetushinnast. Õhu, kassikarvade ja kartulikrõpsupuru sissetõmbeava on suur ja mahukas. Ei paista ülearu lärmakas välja (tuli välja, et ei olegi lärmakas, uuena)...  Liiga vähe on lapakaid, mille disain näeb ette eraldi kaant protsessori ja graafika kivikeste juurde pääsemiseks, et nende radikatelt ja ventidelt tolmu pühkida. Seesinane ei kuulu kah nende väheste hulka.

Nii, suur moment ja nupuvajutus. Suur, tervet ekraani kattev HP logo. Grub – sellisena, nagu Ubuntu seda pakub. Esmane valik on otseloomulikult XP, sest nii oli ju tahetud ja see Ubuntu on seal ju kah ainult sellepärast, et keegi ei saaks pärast viriseda, et pole pakutud. Valin Ubuntu, kuna ma tahan täna ka näha mis see masin teha suudab. Suhteliselt kiire buut.  Automaatne login ja ongi valmis. Kergelt tekkis kuklas karvane tunne, et asi ei ole õige. Ubuntu küll ja automaatne login, aga mis on selle kasutaja “kasutaja” parool? Tuleb välja, et töölaual on selle jaoks tekstifail.. Ennäe, “kasutaja”. Naljanumber, võiks ju kirjas olla ka, kuidas ja miks tuleks see välja vahetada. Inglisekeelne Ubuntu. Eestindamine käib kähku ja lihtsalt. Kerge segadus juhtmevabadusega, bluetooth ja wifi käivad ühe nupuga sisse ja välja.

See tegelane, kes mõtles välja, et väga lahe oleks panna masinale puutetundlik riba helitugevuse, vihvi ja veel paari funktsiooni kontrolliks, tuleks lukustada ühe sellise ribaga kuhugi pimedasse ruumi, kus tema saadav toidukogus sõltub sellest, kui kiiresti ja täpselt ta on võimeline miskit funktsiooni juhtima. Hea seegi, et sisse lülitamise nupp on päris.

Klaviatuur konkreetne, küllaltki mugav, häirib vaid see, et teinekord võib sõrm klahvi terava serva külge kinni jääda. Seda ei juhtu liiga tihti. Käsi kohaneb kiirelt. All reas on Ctrl kõige vasakpoolsem klahv, mulle see meeldib. Tühiku heli kumisev ja natuke häiriv. Paremal pool ülalt alla moodustub navigeerimisnuppude rodu (Home, Pg Up jne). Minu jaoks harjumatu, aga laiekraaniga masinate puhul tavaline, samuti on sellest suhteliselt ükskõik, Delete on mugavalt kõige ülemine parempoolne nupp – leiab ka pimedas.

Pointerstick, suuneroigas (värdsõnade genereerimine on mu hobi), selle olemasolu on rõõmustav, eriti kui selle masinaga peaks keegi bussis tööd tegema. Või lennukis kahe sumomaadleja vahel. Mina kui Thinkpadi kasutaja tunnen väga puudust kolmanda klahvi puudumisest, aga õnneks mina ei ole õpetaja. Kummeeritud nupud on nii ja naa. Pigem meeldivad. Katsumisepatja ei saa riistvaraliselt välja lülitada, mis on väga suur puudus.  Või ma olen loll ja ei leia Fn ja mingi nupu kombot.

Ekraan WXGA (1280 x 800). Sellist ekraani oleks võinud oodata 6 aasta taguselt lapakalt, vaatenurk on kitsas. Masin ei ole ilmselgelt mõeldud filmide vaatamiseks, aga ta ju ei olegi. E-kooliks rahuldav, resolutsioon võiks ju suurem olla aga õpetajad on tihtipeale juba kaugnägemise eas, seega oleks see suuresti raiskamine. Heledust on piisavalt ja taustvalgus on enam-vähem ühtlane. Aga vähemalt ei ole ekraan kõrgläikeline. Iseloomuta ekraan on mõnikord lausa õnnistus.

Nagu lapakale kohane, on helikvaliteet kehvake. Olen lugenud ülevaadet, kus seda kiideti taevani, aga mina liialdusse ei laskuks. Heli on keskeltläbi saast, aga lapaka jaoks on see juba hea hinnang. Asja ei tee sugugi paremaks see puuteriba, kus helitugevuse kontroll käib.

Sõrmejäljelugeja. Natuke mässasin Ubuntus ja leidsin, et tõesti sõrmejälgi ta loeb ja tuvastab kah. Aga kasutamine on tüütu ja piinarikas. Lihtsam on oma parooli (vaikeseadetes “kasutaja”) toksida. Windowsi all ei vaevunud uurima. Tulevikus võib ette tulla ka seda.

Win XP – nagu ikka uues masinas – rohkete taustal jooksvate service’ite ja kolaga. Ei hakka kommentaare jagama, kui halvasti see veel confitud või kui confimata ta on.

Kokkuvõtteks: hea on see, et korpus on suhteliselt ühes tükis ja välismaakeeles öelduna solid. Ekraan on iseloomutu, aga parem iseloomutu kui halva iseloomuga. Tõeliselt hea on see, et ometi on leitud, et ei olegi hea mõte panna kõrvaklapi pesa ette serva – ees on ainult SD MMC kaardilugeja. ID-kaardi lugeja Linuxi all algseadistuses ei tööta ja leidub muudki halba, aga ei vaevu norima selliste pisiasjade üle, kui on võimalik nende puutetundlike “nuppude” üle norida (seksikad küll, aga praktiliselt kasutud).  Pikemal trükkimisel muutub randmetugi ebameeldivalt soojaks. Aga seda juhtub ka kaks korda kallimate masinatega.

Võib juhtuda, et ma peatun sellel lapakate teemal õige pea veelgi. Siis vähem rauast ja rohkem ideelisest küljest.

Sülearvutite detailne tehniline spetsifikatsioon

Hz FSB) PCMark05 testi tulemus CPU osas on 5386;

1. Operatiivmälu 2GB 667-MHz DDR2 SDRAM (üks vaba mälupesa);
2. Kõvaketas pöörlemiskiirusega 5400 pööret minutis, vahemälu 8MB, mahtuvus 120GB;
3. Ekraan 14,1“, lahutus 1280 x 800 TFT, mitteläikiv;
4. VGA videoväljund;
5. 6 elemendiga Li-Ion tüüpi aku;
6. osutusnupp ja puuteplaat;
7. turvakiip (Trusted Platform Module), TCG 1.2-ühilduv;
8. Eesti keele asetusega klaviatuur;
9. Integreeritud 10/100/1000 võrgukaart;
10. võrgust alglaadimise võimalus;
11. Integreeritud traadita võrgukaart, 802.11 a/b/g standardeid toetav, välja lülitamise võimalus riistvaralise lüliti abil;
12. Integreeritud helikaart koos mikrofoni ja kõlaritega;
13. Sisene DVD +- RW kirjutaja;
14. Eesti ID-kaardiga ühilduv integreeritud ID-kaardi lugeja;
15. Integreeritud Bluetooth;
16. Integreeritud sõrmejäljelugeja koos HP Protect Tools tarkvaraga;
17. Integreeritud mälukaardilugeja SD ja MMC;
18. 3 USB porti (standard 2.0), asetusega kahel erineval küljel;
19. Port replikaatori lisamise võimalus, port replikaator edastab järgmiseid porte: elektritoide (sh sülearvuti laadimine); klaviatuur (PS2 ja USB); hiir (PS2 ja USB); USB 2.0; VGA ja DVI-D; RJ45, jada; paralleel;
20. Kõvasulamraam (sh ekraanil);
21. Ekvivalentne müratase töörežiimil (protsessori koormus vähemalt 50%) on 20,3 dBA;
22. Kaal 2,15 kg (koos aku ja optilise seadmega);
23. Kõik nõutavad komponendid on toetatud operatsioonisüsteemide Linux, MS Windows XP Pro, MS Windows Vista Business poolt;
24. Aku tööiga kuni 6 tundi;
25. Garantii sülearvutile 3 aastat ja akule 3 aastat;
26. HP sülearvuti kott (AJ078AA);
27. Laiendatavus: PCMCIA pesa.

Kuidas inimestes vastakaid tundeid tekitada

Esimene versioon: haara täies suuruses Spidermani nukk ja jaluta sellega hämaras linnas. Garanteeritult saad imelike pilkude osaliseks. Vastakad tunded tekivad vaatlejates.
Mulle jalutas täna varahommikul üks selline vastu, vastakad tunded olid täiesti olemas.

Teine versioon: soovita kellegi Microsofti ®©™ kodulehelt miski demo alla laadida, näiteks Office Enterprise 2008 ®©™ 60 päevane demo. Jälgi seda inimest ja tema kehakeelt: “Miks ka mitte, saab teada millega tegu on.. hmm, Live Account, okei.. jee, MSN-i oma siis toimib, fakk, mis mu MSN-i parool on, hmm.. ee, mis mõttes blankett? Nii palju välju.. okei, okei, hmm, dropdown ei tööta, raisk, minge te ka peesse, värdjad ikka oma “standarditega”, et Firefoxiga ei saagi.. Internet Explorer, nii.. nii, nii, allalaadimine. Oota, mis mõttes serial key? Kuhu ma selle kirjutan? Okei, kollane paberilipik… nii, kus ma selle paberi panin nüüd….” Selle aja peale on Issanda päike juba looja läinud ja vastakaid tundeid kõvasti tekitatud. Terve mõistus ütleb, et piratebay vahendusel oleks palju lihtsam endale see asi tirida. Ja seda asja 60 päeva kaupa proovida kogu ülejäänud elu.
Auväärsed ja kallid vaatlejad, ma ei õhuta kedagi piraatlusele või midagi sellist, aga no tõepoolest on veidi imelik sundida potentsiaalset klienti seitsmest pasast läbi ronima, et mingi närune demo kätte saada.

Aeg

Aeg on üks karvane ja paha sõna. On aeg, tuleb aeg, oli aeg, pole aega, on aega.

Aega on meil alati. Aega on kõige ja kõigi jaoks aga mitte enda jaoks. Ise me elame laenatud ajast, ajast mille saame teistelt. Kui ka saab enda jaoks aega, kiputakse ikka see ära jagama kellelegi teisele. Aeg käib käest kätte. Mõisa aeg, las lohiseb. Aga enda aega küll ei tahaks lohistada. Nagu oleks kellegi omaenese aega.

Kivid kännud, künkad, mättad, augud, porilombid, mootorsaed ja okastraat.

Ei ole enam seda aega mil oli palju aega. Kuskil nagu oleks ajasöödik. Koguaeg õgib ja kasvab. Mida kiiremini kasvab seda rohkem õgib. Lõpuks sööb ta ära kõik aja mis on olnud, mis on, ja mis tuleb. Saab aja kõik endale sisse aetud on kõik läbi.

Peavalu, iiveldus. Vabandused needki.

Aga uuel seansil mängitakse teist elu maha. Ja kõik kes seda elama saabuvad on elus esimest korda. Oma ajaõgija hakkab ka seal oma tööd tegema.

Homme oli juba varem ära.

Nõrganärvilistele ei soovita

Pee-ess! Järgnevas tekstis esitet küsimused on puhtalt retoorilised.

Pee-ess, pee-ess! Kes end ometi puudutatuna tunneb, olge hääd ja vastake.

Niisiis. Nagu praegu AS Eesti Wabariigis moes on, hakkan kiruma. Ei, eksite, mitte Ansipit.
Küsite miks? A ma ei vasta retoorilistele küsimustele.

Meil on teadupärast majanduskriis. Mina seda küll ei märka, kui ma tänaval järjekordset Lexust või Hummerit näen, aga see selleks. Elu on persses, nagu ütlevad klassikud, ja aiva enam sügavamale kisub. Kisub siis kisub.
A ma ei näe, et ma peaksin seepärast Ansipit kiruma.
Mõtleme natuke – see on küll raske, aga proovime, eks -, kas midagi oleks teisiti, kui pääministri toolil lösutaks keegi teine? Näituseks, kes iganes. Jaa-jaa, ma juba aiman vastust, et loomulikult oleks!? Et siis istuks metalljunn endiselt Tõnismäel, suur sõber teisel pool Narvat ei vähendaks transiidivedusid ja üldse oleks kõik ilus ja tore.
A ma ütlen seepeale – persse minge!
Eestlaste ja Eestimaa häda on teadupärast see, et me riik on väike ja me rahvus veelgi väiksem. Igaüks tahab peaminister või president olla, sest teistel ei ole väikeses riigis ja inimeste keskel, kus kõik tunnevad kõiki, mitte sittagi teha. A siin ei ole noid niinimetet ajusid nii palju võtta. Kord on Savisaar peal ja Ansip all, siis jälle Ansip peal ja Savisaar all. Tuleb tuttav ette? Eks ole.
Rahva mälu on lühike. Näituseks. Laar keeras kunagi põllumajanduse tuksi. Nüüd räägib poja jälle suuri sõnu, ja mis peamine, IRLi toetus kasvab pidevalt. Et siis, mis sitasti, see uuesti? Ikka. Eestimaal on niimoodi kombeks.

Mida ma tahan öelda, on see, et süüdlane ei saa kunagi olla vaid üks inimene. Peegel ei ole igaühe kodus asjata.
Paraku on see ilmselt loodusseadus, et inimene vajab alati kedagi või midagi, keda kõiges halvas või heas süüdistada saaks. Näiteks nagu jumal või jahve või buddha või kes iganes. A sellest juba mõni teine kord.

Pee-ess, pee-ess, pee-ess! Ma olen käinud vaid üks kord elus valimas. Ja see ei olnud Reformierakond.

Mastaba

Sügiseudujutt ehk vabadus vabadusest

Bastard on kerges sügisetujus. Oh aastaid tagasi oli see kõik hullem. Kõikidest aastaaegadest kõige nauditavam on sügis, see on alati nii olnud ja see jääb kah nii olema.

Vabastamaks ennast suurest töömullist ja üüratutesse parvedesse kogunevatest tööposti külge kleebitud kollastest paberitükkidest (jah kasutan neid sest reaalsus on liiga reaalne, et seda virtualiseerida). Saan suunata mõtted sügisesse ja langetada palju seda vaikset tapjat – stressi. No vähemasti väidetakse see olevat vaikne tapja. Ma ei oleks liiga kindel, et see on alati vaikne. Aga tapab küll. Tapab unistusi, lootust paremaks eluks.

Idealist (idealist, bastard – mis vahet seal on) unistab jälle. See on märk kahest asjast; 1. sügis on saabunud 2. mõrvarlikud vaimse väsimuse hood on järele andnud. Kahtlustan, et need on omavahel seotud.

Aga miks peakski inimene veetma kogu oma aja tööl. Kas füüsiliselt või vaimselt. Meie tööandjad tihtipeale unustavad töövõtjatele meelde tuletada, et tegelikult ei tohiks nad tööd koju kaasa võtta see on ju tööandja omand. Ise oleme lollid kes me arvame, et nii tohib. Jah mina ka. Aga ehk tuleb veel mõistus koju tagasi.

Sügisudu ja lehtede sahin. Inimtühi park ja laisalt kukkuvad veepiisad. Liigagi kaua ei ole selle vaatamiseks aega võtnud. Alatasa on miskid kergemad vastupnud teel ees.

Paindlik tööaeg. Töökuulutustes leiduv maagiline sõnakombinatsioon tuleks seaduslikult asendada: “Tööaeg pidev ja piinav, algab töölepingu allkirjastamisest ja pool aastat peale töölepingu lõpetamist. Pidev töökohal viibimine pole vajalik. Vaimne valmisoleks mistahes ajal töö tegemiseks peab olema pidevalt.” võibolla siiski kerge liialdus. Lõppeks pole tööandja üliagaratest nagunii huvitatud. Sellistest kes ennast vangi panevad ja seal vaikselt kustuvad. Vaimu vangla, pakub unustust. “Kui teaks, et ta purju ei tee, siis küll tilkagi vist alla ei saaks.” (Lible, O. Luts “Kevade”)

Vihm, vihm, vihm. Pori, lehesodi, õllepudel. Keegi sõimab kuskil kaugel kedagim, joobnud hääled. Viin, viinakuu. Miks on vaja keset linna karjuda, inimesed magavad oma õndsas teadmatuses televisiooni und. Kui nad tahavad räuskamist ja kaklust vaadata keeravad nad televusseri laibalugemisvõistluse saate peale. Või teise inimese mustas pesus sorimise saate aga mitte ei taha seda enda akna alla.

Aga teeb purju, vabastab.. muresid muredega lämmatada. Vööraste muredega enda mured on liiga suured selleks ju. Töönarkomaania, eilne uudissõna.  Sõltuvus tööst. Sõltuvus sõltumisest. Sõltuvus isikustamatusest. Vabadus iseendast. Vabadus? Sügis vabastab vabadusest.

Õhk on soe ja lõhnav. Nagu tuntud kevade lõhn aga täiskasvanud iseteadev, lehtede kõdunemise ja pori lõhn. See ongi sügis.

Vabadus vabadusest.

KÕU vs EDGE, ehk elisa AS defineerib lõpmatust*

väited bastardi ellujäämisest on kerged liialudsed. ja bastard sai teada kui suur on “piiramatu*”=lõpmatu=∞ hulk andmeid *. aga tuleb välja, et see on siiski “mõistlikult kasutatud”* lõpmatus.

Saabunud metsa kaasas karbitäis maailma päästvaid vidinaid, karbi peal kirjas KÕU.

1. karbist kogu kammajaa välja. usb pulk, antenn, kahe pistiku ja ühe pesaga usb kaabel, cd draiveritega, hiina- ja eestikeelsed manuaalid.
2. pulga küljest pisike antennijupats lahti kakkuda ja suurem antenn külge ühendada.
3. pulk ühendada usb kaabli pesasse, mõlemad pistikud maci usb portidesse toppida.
4. mac tööle lülitada
5. avastada, et mac ei oska kõuga midagi teha.
6. avada hiinakeelne manuaal
7. mõista, et hiina keelest aru ei saa mitte midagi
8. avada eestikeelne manuaal ja avastada, et asi ei peagi maciga töötama; win 9x, win me, win 2000, win xp, win vista. olgu ma neetud.
9. lapakas win xpga käima, draiver sisse, klientprogrammi käivitumst oodata minuteid (laadis skinni nagu dialoogist lugeda sai)
10. lapakaga mööda õuet ringi joosta, et leida mingisugusedki levi riismedl, kirudes kasutut proget kuna see ei oska midagi erilist levi kohta rääkida, mobiiltelefonidest tuntud pulkadesüsteem ei esinda kuigivõrd adekvaatset infot. pulki on üks, kaks või siis mitte ühtegi ja pidevalt räägib, et “autentitseerimis sündmus” on toimunud (omavoliline tõlge väljamaakeelest) ja ühendus katkenud kuna eemal olev arvuti ei vasta.
11. mööda televiisoriantenni toru üles ronida ja magnetiga välisantenn kinnitada toru külge, avastada, et pulgasüsteem veelgi vähem lootust annab.
12. jätta setivõit elisa EDGEle.

Kõu ei kõma üle maa.. vähemalt mitte seal kus mina olin.

kõu eelised: disainitud ainult üheks asjaks, draiver on mahult oluliselt väiksem, karbis olid ka hiinakeelsed manuaalid, välise antenni kasutamise võimalused (enamusele telefonidele ei saa ühendada välist antenni).
kõu puudused: ei tööta, tahab kasutada kahte usb porti (nagu neid ülearuselt oleks masinate külge kinnitatud (kuigi jah 1000 mA on hulga rohkem kui 500mA)) ei tööta maciga (või noh ma ei saanud proovida leida draivereid macile) ei võimalda kommunikeeruda arvutiga juhtmevabalt. Olemasoleva levi näitamine toimub vaid lühikesel ajahetkel mil ta üritab tõepoolest ühendust luua. klientprogrammi skinni laadimine võtab üüratult palju aega. karbitäis kola on vaja kokku ühendada ja tulemus ei ole sugugi nii kompaktne kui mind uskuma tahetakse panna.

elisa edge eelised: töötab, töötab maciga, saab ühendada juhtmevabalt, ülevaade levi tingimustest on pidev, klientprogramm käivitub kiirelt, arvutiga juhtmevabalt ühendudes näeb asi tõeliselt ilus välja. küllaltki kiire, töötab töötab töötab.
elisa edge puudused: ei ole ülearu kiire, draiver on ebameeldivalt suur. hiinakeelse manuaali puudumine. elisa leping näeb ette “mõistliku kasutamist”*

edge käis läbi se w610i

Klient on kuningas

Äripäevas ilutseb pealkiri “Klient ei ole kuningas“, autoriks on Ekke Lainsalu. Mida see peaks tähendama? Muidugi on klient kuningas. Peab olema kuningas.

Nagu kliente on ka kuningaid igasuguseid nähtud. On egotsentrilisi ja ennastimeltevaid kuningaid – nende unistus on see, et alamad nende ees lipitseksid ja neile kõik hõbekandikul ette tooks. On see mürgikarikas või toasussid. Alam küll teab, et see on kahjulik või kasulik kuingale aga kuningas ise teab mis teeb. On selliseid kuningaid kes ise ei julge otsustada, selle jaoks on tal otsustajad võetud palgale, kindralid, varahoidjad, ministrid, narrid. Ta ei tee ühtki otsust ise. On vulgaarsed kuningad kes ülbitsevad, lubavad taevast seitset sorti paska alla valada kui vaid keegi midagi teeb mis talle ei meeldi. Keegi teda ei karda, ei austa, kõik teevad. On tõeliselt väärikad kuningad, neid ei kõiguta miski. Kui tema ei tea siis ta küsib alamalt kes teab. Kui kuningale meeldib alama jutt ta võtab seda kuulda, kui ei siis ei võta. On kuningaid kes ei püsi kuningad kuigi kaua sest alamatel saab temast villand, nad saadavad ta eksiili ja otsivad endale kuninga kes neile rohkem meeldib, siis jääb kuningal vaid järgimõelda mis ta küll valesti tegi ja otsigu aga uued alamad.

Tundub, et Ekke Lainsalu antud kirjatüks kasutab mõistet kuningas väga stereotüüpselt. Kuningas on tema jaoks ülbe ignorantne molkus, ja ainult seda. Minu kui kliendi jaoks on oluline see, et MINA olen kuningas. Klienditeenindaja ei pea olema lipitsev selgrootu pugejahing aga ta peab arvestama sellega, et tema on klienditeenindaja tänu KLIENDILE.

Võtame või tema näite, et keegi tapab oma ämma kes talle tõepoolest ei meeldi ja see keegi palkab endale meelepärase advokaadi. Idee järgi, et klient ei ole kuningas peaks advokaat käituma just nii nagu on talle kõige kasulikum – mina sellist advokaati küll endale ei taha. Mina tahan advokaati kes teeb kõik minu kasuks (kui selle hulka kuulub enesekindel käitumine ja oma arvamuse avaldamine, lasku käia) ja sellest momendist olen mina kuningas. Niipea kui advokaat hakkab ennast kliendist kõrgemaks seadma muutub ta kasutuks, varem või hiljem.

Milline kuningas oleme me ise? See on meie enda teha.

ökosportauto oksüümoron

naftamullijutujätkuks tuleb ju ometigi inmestele näidata mis värk siis on nende tuumajaamadega.

Tegelikult on vesinikuga sõitva auto konseptsioon loodud ilmammu. Tehnoloogia on olemas kah juba tükk aega, on vaja vaid huvigruppi ja see on kah juba tänu naftaärimeestele tekkimas. Puust ja alumiiniumist tehtud auto kõlab juba väga huvitavalt. Ja kui sellega sõitmiseks on vaja vaid prootonist ja elektronist koosnevat molekuli on asjad juba päris heasti sest neid saab ju veest ja elektrist teha. Ja mis on kõige parem – see pole mingi mondeo millele on viie tonnine kütuseelement pagasiruumi ehitatud.

sama asja saate lugeda selle auto kohta:
http://www.gridcrasher.com/index.php/2008/07/23/morgan-lifecar-powered-by-hydrogen#more-1385