“Terviseks” ja tõstan jogurtitassi
Joomise vastane kampaania on omadega nii puusse pannud kui puusse. Teate küll seda toredat telereklaami milles iga natukese aja tagant hüsteeriliselt “terviseks” hõigatakse. Sõnum on uhke “Kelle terviseks me tegelikult joome?” aga lapsed ju seda matsu lahti ei jaga. Nemad näevad, et alkoholi juues on tore ja vahva. Palju toredaid, ilusaid inimesi koos ja hea olla. Ja muud polegi ju vaja kui klaas õlut või pits viina ning mõned inimesed ja ongi kohe hea olla, kõik oleme sõbrad. See virvendav vaade miskist voodist ja arstidest-õdedest – see ei ole ju kah kuigi hirmus.
Kui ma suureks saan hakkan kah õlut jooma ja “terviseks” ütlema sest nii on lahe.
Alkohol kui sotsiaalselt lähendav võlujook. Üksildase depressioonis vaevleva inimese jaoks kah jäetakse ühtlasi mulje, et jah oht on sattuda haiglasse aga võita on terve maailm, ilusad naised, toredad sõbrad, muretu(m) elu.
Nii vähe kui ma ka televisiooni vaatan mõjutab see mu elu. Enamasti kui ma seda ei vaata mõjutab see samuti mu elu läbi teiste inimeste. Seega on seal näidatav ka minu mure.
Möttekoda 